Liina Valner: kurja ema supp ehk kuidas ühendada töö- ja pereelu ilma hulluks minemata?

Foto: paul prescott / Panthermedia / Scanpix

Kui Väike Mees ja Väike Naine kolme-aastastena 2015. aasta augustis lasteaeda läksid, naasesin mina oma vanasse töökohta ning ootasin seda sama palju kui koolilapsed suvevaheaega. Ootasin koosolekuid, kus «ülemused» mulle putru näkku ei pritsiks, räägiks selges eesti keeles ning keset koosolekut äkki nutma ei hakkaks, kui pastakas katki läheb. Ent üsna ruttu sain aru, et seesama töötaja ma enam ei olnud, kes varem: vähemalt pool aastat nutsid lapsed igal hommikul silmad punaseks, kui neid rühma ukse vahelt õpetaja haardesse surusin ning loomulikult ei suutnud ka mina autosse istununa tükk aega rahuneda, kirjutab Liina Valner portaalis Parim aeg.

Või mis tükk aega…terve päev olid vahelduva eduga silme ees nutused lapsed. Lisaks jäin ma igal hommikul hiljaks, sest ükskõik kui vara ma ka ei ärganud (keskmiselt kell 5.50), suutis ikka emb-kumb lastest millegi ootamatuga hakkama saada: näiteks naisele ei sobinud mitte üks aluspüks ning mehel oli just enne uksest väljumist vaja kakale minna. «Ära muretse, emme,  mul ei lähe kaua, mul läheb ainult viis tundi,» rahustas ta närvilist mind wc ukse peal.

Ma ei ole vist päris tavaline ema ja ma ei ole nõus väitega, mida paljud mulle laste beebiea raskustega võideldes lohutuseks ütlesid: «Ära muretse, varsti läheb kergemaks, lapsed kasvavad ise!» No ei ole nii, ei kasva nad midagi ise. Minu jaoks, kes ma sain hoobilt kaks last korraga ning ilma kasutusjuhendita, nagu see ikka käib ning olles lisaks perfektsionist, kulges aasta jagu emaks olemise kõrvalt täiskohaga töötamist nii, et uue suve alguseks olid kõikidel pereliikmetel patareid (ja ka varupatareid) tühjad. Tugiisikuid meil ei ole – minul ei ole vanemaid ning mehe vanemad on piisavalt eakad, et lapsehoiust mõjuvatel põhjustel keelduda, mõistan neid igati.

Nii et ainsad, kelle peale me loota saame, oleme meie ise. Ma võtsin endale emaks saanuna eesmärgiks, et ma pean olema the best– ma kuulan ja kuulen oma lapsi, ma aitan neid, ma teen neile tervislikku toitu, ma mängin nendega, ma käin nendega põnevates kohtades, ma ei jäta ühelegi miksile vastamata ja ma olen neile alati ise toeks, kui nad on haiged. Vahel küll sai ka lapsehoidjaid palgatud, ent kuna nende abi ei olnud vaja süstemaatiliselt, vaid paaripäevase etteteatamisega umbes paariks päevaks korraga, siis kadusid head ning sobiva tunnihinnaga kandidaadid kiiresti ära uute, stabiilsemate väljakutsete poole.

Ühesõnaga, kui uus suvi saabus, olin ma pea tervest aastast tööl käia saanud 100 protsendist umbes 60, sest haigused tulid ju ikka nii, et esmalt üks, siis teine – sageli poogiti külge erinevad viirused aga läbi põeti kordamööda ikka mõlemad jne.

Alguses üritasin haiguste ajal tööd teha kodukontoris, ent säärase piina ning minupoolse vastutuleku tööandja suhtes pidin peagi lõpetama, sest isiklikule valusale kogemusele tuginedes ei ole võimalik teha täisväärtuslikku tööd kahe haige kolmeaastase kõrvalt. Tegelikult kuidagimoodi on, aga kokkuvõttes ei võida sellest keegi – kusagilt midagi ikka lappab, kellelgi mõni aur tegemata, rohi võtmata, lõunauni magamata, minul mõnele kõnele või e-kirjale vastamata jne. Süümepiinad kasvasid nii laste kui tööandja ees. Õhtuks oli kurnatusetase laes.

Kas poole kohaga töötamist saab õppida?

Loobusin täiskohaga tööst, puhkasin pool suve, mille jooksul põdesid lapsed läbi ka kokku viis nädalat kestnud tuulerõuged. Uue väljakutse leidsin juba enne puhkust ning sügisest tööle asudes tundus see esialgu nii hästi sobivat – armastatud turundustöö 30protsendilise koormusega. Eestis ei ole osakoormusega töötamine vist veel väga levinud, kuid mina sain seda proovida täpselt seitse kuud, enne kui tajusin, et ma lihtsalt ei oskagi osakoormusega töötada.

Mul oli kohustus töötada 12 tundi nädalas ning kasutasin selleks toggl.com timerit. Üks päev kaheksa tundi kontoris ning ülejäänud neli tundi jagunes nädala peale jooksvalt. Seni, kuni ma sisse elasin, toimis kõik hästi: lapsed said hommikuti kauem magada, haiguste ajal kodus olemine oli täiesti pingevaba, värske tervislik toit oli iga päev laual jne. Ent umbes kolme-nelja kuu pärast, kui töö omapärad paika loksusid, tundsin ennast veel hullemini, kui täiskohaga töötades: iga päev oli nagu pinge, et millisest telefonikõnest või probleemist ja mis kellast mul töö algab ja millal lõppeb. Lõpuks jagasin 12 tundi kodukontorit ning kohtumisi/koosolekuid ära iga tööpäeva peale ning siis otsustasingi, et kui mul peab olema valmisolek töötada siiski iga päev kaks-kolm tundi, olgugi, et mitte kella üheksast viieni, võin ma sama hästi siiski täiskohaga tööle naasta.

Lapsed olid nelja-aastastena juba palju tervemad ka ning nüüd olen ma taas täiskohaga tööl. Kõik meeldib ja on igati okei, aga ma endiselt leian end mõtlemast selliste asjade peale: võib-olla ei olnud ma osakoormusega töötamiseks sel hetkel valmis ning oleks pidanud võtma asja rahulikumalt, sest tegelikult see meie perele justkui sobis. Kas osakoormusega töötamist saab üldse selgeks õppida, kui oled harjunud terve elu täiskohaga rassima? Kas rassimine on minu elu? Kuidas leida piisavalt aega ja vabadust oma laste ja perega ajaveetmiseks ning millisest ajahetkest kaovad need süümepiinad tööandja ees, kui lapsed on ootamatult haigestunud? Kas see on okei, et ma taas jään igal hommikul tööle hiljaks, õhtuti olen väsinud ning lapsed nimetavad Salvesti valmissuppe kurja ema supiks?

Ja siis nagu nimme jäi mulle paar päeva tagasi ühes toredas pereajakirjas ette lugu, kus üks lasteaiaõpetaja möönis, et kurb on vaadata lapsi, kes suvel lasteaeda, võõrasse valverühma pannakse… Jah, meie lapsed on ka sel aastal kaheks nädalaks valverühmas kirjas, sest vähemalt esialgu paremat lahendust ei terenda..