/nginx/o/2017/06/08/6760155t1h744f.jpg)
Aastaid tagasi tundus mulle hea idee minna autokooli ja see oskus ära õppida, et CV-sse vajalik linnuke joonistada ning ka Alekseile vabadust pakkuda lapse ja minu taksojuhiametist. Teooria oli igati põnev ja hariv. Sõidutunnid aga mitte nii. Jah, see joovastus, mis tekib teel rooli käes hoides – m i n a sõidan, on teadagi võimas. Aga kuidagi palju hirme tekkis mul, kirjutab Ilona Toots portaalis Minu Pere.
Õpetaja oli täiesti normaalne, aga kuna mu sees pulbitses ärevus, siis tegin vigu, mille peale ta häält tõstis ning see omakorda ajas mind rohkem närvitsema ning isegi nutma. Vahetasin õpetajat. Seekordne oli marurahulik, aga ma ei tundnud end ikkagi hästi ja kui jätsin tunde harvemaks, tundsin isegi rõõmu. Ja lõpuks nad lakkasid sootuks.
Isekeskis ma polnudki õnnetu, sest mulle meeldis liikuda nii jalgsi kui ühistranspordiga ning omamoodi põnev oli olla ainuke nohik, kellel pole juhilube. Aga väike kibedusenoot jäi just pooleli jäetud asjast…
Autokool oli veel üks asi, mis mul ripakile jäi. Enne seda olin ülikoolis filoloogiat tudeerinud kuni lõpuni ja oma ainepunkte taga ajanud ning ees seisis vaid diplomi kirjutamine. Ja siin tekkis mul tõrge, protest, sest see paberitükike, mis lõpetamisel pihku surutakse ei tee mind kuidagi paremaks, targemaks ega edukamaks.
Muidugi ma mõistan, et mulle lihtsalt puges jänes püksi. Aga ma võtsin selle karvase sõbra omaks ning rääkisin ülikoolist loobumisest sirge seljaga nii endale kui teistele ja usun siiamaani, et tähtis pole mitte paber, vaid see, kes sa oled ning milliseid tõekspidamisi omad.
Vahel ütleb keegi mõne mõttetera ja see istutab end su mällu nii kõvasti, et ei saagi sellest enam lahti. Üldsegi mitte lemmikõppejõud ülikoolis ütles: ära jäta asju pooleli, sest siis jäävadki elus pidevalt asjad pooleli. Tol hetkel rehmasin käega eakale daamile, ent läbi aastate ujus see mõte kogu aeg pinnale ja tüütas mind.
Kümme aastat hiljem otsustasin enesetäienduseks minna uuesti ülikooli. Kui naljakas, et mõned inimesed peavad end mingiteks asjadeks liiga vanadeks. Mitte kunagi pole hilja, kui on suur soov ja unistus, andke minna!
Sain kohe kahte ülikooli tasuta kohale sisse ja peale otsustamist nautisin uusi teadmisi toredate inimeste keskel. Valdavalt oli liiga lihtne ja ma pingutasin harva kuni ühel hetkel avastasin, et mõlgutan taas loobumismõtteid. Lasin asjadel kohe sügavale rappa minna kuni taipasin, et see on järjekordne poolik asi.
Otsekui peegelpilt oli jälgida neiut, kes minuga koos samas olukorras oli ja ehkki ma ei lubanud tal alla anda, tegi ta nimme seda, mida mina aastaid tagasi – loobus. Suuresti tänu Aleksei eeskujule, kes paralleelselt teises ülikoolis õppis, ja endalegi üllatuseks, võtsin end tõsiselt kokku ja kappasin võiduka lõpuni.
Ma isegi ei osanud oodata seda tunnet, mis mind valdas kui lõpueksami tehtud sain – absoluutselt võrratu võidutunne, nagu oleks kergelt jalad maast lahti! Ma olin tõsiselt uhke. Aga mitte selle hariduse üle, vaid et ma ennast ületasin. Ka oli hea näha, et see oli ilmselgelt palsam mu vanemate hingele, kes eelmist loobumist valulikult üle elasid.
Aleksei lõpetas samal ajal Tallinna Ülikooli ja nii nagu ports aastaid varem keskkooli üheaegselt lõpetades olime nüüd koos pildil ülikoolidiplomid näpus. Samal suvel tabas meid üllatus, kui Sass meie ammuse soovi ellu viis ja minu kõhuelanikuks kolis. Nii et meie kaks ammust eesmärki said täidetud.
Kui Sass juba kahene oli, ütles Aleksei, et oleks aeg ka autokooliga sotid selgeks saada. Korraks ehmatasin ära, aga siis mõtlesin, miks mitte. Ja seekord sujus kõik – teooria ja sõidutunnid pakkusid paksu rahuldust, minus puudus igasugune hirm. Ka julgesin ma sel korral juba küsida, eksida, nõuda – see väärtus, mis mul nooremana puudus.
Selge adrenaliinilaks oli muidugi sõidueksam ARKis, mille ma aga väga ilusti ära tegin. Pooleli jätmise mõtet mul isegi ei vilksatanud peas. Appi, milline kaif, kui ka see tehtud sai!
Loe edasi portaalist Minu Pere!