«Asju tuleb teha kirega.»
«Tegelikult on ju mu elus ja päevas-nädalas palju teisi faktoreid, mis võtavad isegi suurema tööaja kui kirjutamine.»
« Kirjutamine on selline asi, milleks ei saa end sundida. See nõuab aega ja vabadust ning seda, et saaksin hommikuni välja magada.»
«Praegu on mu elus selline hetk, kus ma tegelikult ei tea, mis mu tulevik toob, ja ma ei ole ammu asjade seisuga nii rahul olnud. Mind köidab selline teadmatus väga.»
«Minuvanustes ja nooremates põlvkondades on julgust, vabadust ja arrogantsi. Nad ei hoia ennast tagasi. Julgetakse rääkida, omi asju teha ja ennast näidata. Põhiline on see, et nad julgevad unistada.»
«Võib-olla ajabki noori inimesi segadusse praegune võimalusterikkus. Hakkad millegagi tegelema, ei jõua veel korralikult spetsialiseeruda ja juba kripeldab, et võib-olla peaksin hoopis midagi muud tegema, mujal elama...»
«See hoiatus võiks käia absoluutselt kõikide meelemürkide kohta: ühegi asjaga liialdamine ei mõju hästi. Olgu need siis psühhedeelikud, alkohol või mis iganes.»
«Mul ei ole kirjutades kunagi olnud plaanis õpetussõnu jagada.»
«Mulle meeldib jälgida, kuidas erinevad riigid toimivad, vaadata tänaval kohvi juues tundide viisi mööduvaid inimesi. Inimesed, nendega suhtlemine ja nendesse süüvimine on minu kirg.»
«Kui ma olin 15 ja mõtlesin, millist elu tahaksin täiskasvanuna elada (pidasin 25-aastast täiskasvanuks, nüüd enam nii väga mitte), siis mõtlesin, et äge oleks töötada kuskil meedia- või reklaamivallas ja elada vanalinnas. Loome on mind läbi elu huvitanud. Nüüd elangi seda elu. Võin öelda, et hakkasin pärast keskkooli lõppu järjest oma unistusi teostama.»
«Tahan kogu aeg edasi areneda ja katsetada erinevaid asju.»
«Mingi hetk sain aru, et ma ei ole enam depressiivne. Olin võimeline tundma armastust ja heldima täielikult väikeste asjade ja lihtsate rõõmude peale. Et paned pesu kuivama ja mõtled: oh jeerum, küll elu on ikka kaunis, ja silmad lähevad märjaks.»
«Ma arvan, et pigem vist mitte, tihtipeale elame tulevikus. Ei väärtusta käesolevat hetke või teekonda mingi suurema väärtuse poole.»
«Kirjanikuks ma end veel ei julge pidada, aga kui keegi mulle nii ütleb, siis võtan seda kui väga kaunist komplimenti.
«Kõige rohkem elus olevana tunnen ennast täiesti uutes keskkondades: uued algused ja võõrad ülesanded, millega ma veel kunagi pole pidanud tegelema. Nii et pea ees – või pigem siiski jalad ees – tundmatus kohas vette hüpata meeldib mulle väga.»
«Ma arvan, et kõige suurem abi on siiski otsene inimlik kontakt. Kui ma ise oleksin keskkooli ajal julgenud endale tunnistada, et olen täbaras olukorras... Kippusin reaalsust enda jaoks ilustama. Nii depressiooni kui ka koolivägivalla puhul on hästi suur leevendus, kui see lihtsalt endast välja rääkida.»
«Kui keegi oleks siis öelnud, et ära muretse, see läheb mööda, varsti saab kõik korda, siis see oleks andnud korraliku usu endasse küll.»
«Ma pole väga seda tüüpi inimene, kes prooviks tehtut kahetseda. Proovin vigadest õppida ja olla pidevas arengus.»
«Kõige suurem unistus on, et kunagi ma suudan lihtsalt kirjutada, et ei peaks kõrvalt muid projekte tegema. Ja et olen oma kirjutiste kaudu kas maailma või vähemalt mõne inimese elu paremaks muutnud. Ma unistan suurelt.»
«Ma ise ka ei tea veel, kuhu ma teel olen ja kuhu lõpuks välja jõuan.»

20 tsitaati ootamatult lahkunud menukirjanikult Margus Karult: «Ma ei tea ise ka, kuhu ma teel olen ja kuhu lõpuks välja jõuan»

Peadpööritav USA naistrikirattur murrab piire: «Olen uhke, et olen meestekeskes maailmas end tõestanud»