Koreograaf Kerttu Luik: inimeste võtmeküsimus on alati olnud elu mõte

Kerttu Luik Foto: Erakogu

27. mail jõuab Nordea Kontserdimaja lavalaudadele JJ-Street Streetshow 2017 nimetusega Avantürist, kus abstraktne tantsuetendus avab publiku silmad paralleelmaailma, mis on lähemal reaalsusele kui algselt paistab, viies vaataja rännakule maagilisele imedemaale. Millest räägib Avantürist? 

Streetshow etendus Avantürist on Eesti esimene ja suurim tantsuetendus, mida korraldab JJ-Entertainment koostöös JJ-Street Tantsukooliga juba seitsmendat aastat. Laval astub üles ligi 200 tantsijat ja 15 koreograafi, Show toimub kahes vaatuses ja kaheksa episoodi vältel, selle jooksul näeb lisaks tänavatantsule ka kaasaegse tantsu elemente. Täpsemalt räägib sellest peakorraldaja ja koreograaf Kerttu Luik.

Te tulete varasemate etendustega võrreldes ühiskonna ette väga tõsise teemaga. Kas te olete suureks kasvanud?

Juba see on huvitav, kui nii küsitakse — ma tunnen ise ka, et sel aastal on midagi teistmoodi. Eelkõige puudutab see tiimi, me oleme noored, hästi ilusad, ja kui me varem keskendusime sellele, et pakkuda inimestele võimalikult palju silmailu ja show’d, siis sel aastal astume sammukese edasi ja räägime sellest, mis toimub meie endi, kõigi Eesti inimeste peas. Selle tantsulavastuse teemaga läheme me natuke sügavamaks.

Kuidas 15 koreograafi leidsid kooskõla, et tantsulavastus oleks üks tervik, et oleks midagi nii silmale kui hingele?

Kui me räägime selle aasta teemast, siis on oluline, et nii treenerid kui ka koreograafid teaksid, mida me selle lavastusega tahame öelda. Ega neil seda ette ei tulegi, et ei tuleks show`d või et tantsuosa kaoks ära, pigem kaob mõte show taha, ja sellepärast ongi meil aasta jooksul tohutult palju mahaistumisi ja koosolekuid, kus me räägime uuesti selle mõtte ära, mida etendus peaks välja tooma. Kuna meil oli nädalavahetusel suur proov, nägime ära, kuidas treenerid ja koreograafid näevad seda teemat, kas see tuleb sealt etendusest välja. Mingil määral kaduski mõte sealt ära, aga kohe pärast proovi saime maha istuda, rääkisime üle ja saime uue energiaga edasi minna, treeneritel tekkisid ka uued mõtted, kuidas teemat välja tuua. Üks kuu ongi järele jäänud, aega on vähe, aga energia ja power on koreograafides ja korraldustiimis olemas, nii et väga mõnus tunne on sees.

Milline on see Eesti noorte ja ühiskonna probleem, millest te räägite?

Probleeme on palju ja palju on ka häid asju, aga sel aastal läheme teema juurde, et väga paljud inimesed Eestis vaatavad suurte silmade mujale ja arvavad, et seal on parem. Et kui asjad ei lähe Eestis hästi, siis küll välismaal lähevad! Põhjuseks, miks me sellise teema valisime, on see, et kuna puutume palju kokku noortega, siis oleme näinud, et nad arvavad, et mujal saab kogemusi juurde, seal on elu parem, huvitavam ja seal on võimalik oma elu täit potentsiaali kasutada. Ma ei räägi küll kõigist, aga sageli tuleb välja, et ka välismaal istuvad nad sama koha peal, kus nad jäid pidama siinsamas Eestis. Mingi aja pärast tullakse koju tagasi ja alustatakse siin uuesti, vahepeal ei ole midagi toimunud ja märgatakse, et Eestis on need võimalused täitsa olemas. Seda oleme me ise palju tundnud ja ma usun, et ka paljud Eesti inimesed saavad sellest tundest aru.

Mis see lahendus on? Üldse mitte minna?

Seda me ei taha kindlasti öelda, et ärge minge, tõmbame piirid kinni ja istume nagu poti sees. Mõte on pigem see, et enne kui minna maailma avastama, tuleks läbi mõelda, mida sa sinna otsima lähed, et sul oleks kindel visioon, mida sa võiksid seal korda saata ja millega tagasi Eestisse tulla. Mina armastan Eestit, aga kunagi unistasin minagi sellest, et tahan siit minema saada. Ma uskusin, et välismaal on kümme korda rohkem võimalusi, võib saada kuulsaks või midagi suurt korda saata, ma kogu aeg mõtlesin sellest. Kui ma 2003. aastal alustasin tänavatantsu, vaatasin Beyonce videoid ja mõtlesin: ainult välismaale. Mu treener Joel Juht rääkis kunagi, et ei pea minema välismaale, mõtle sellele, mis sul siin on, kümme korda rohkem võimalusi on sul siinsamas nina all kandikuga ette toodud, ja ma ei tahtnud seda uskuda, et nõme jutt, vanem inimene jälle räägib, ei viitsi seda kuulata. Aastad näitasid seda, mida me oleme kokku ehitanud, Streetshow’d seitse aastat, kuidas me oleme need aastad koos üles kasvanud ja koos teinud, igasuguseid asju läbi elanud. Ka meie tiimist on inimesi välismaale ennast otsima ära läinud. See, et me oleme alles ja edasi trüginud, push’inud seda asja, et ta kasvaks, ja ta on kasvanud selliseks nagu ta on, see tekitab endale ka uhkustunde. Mingil määral on kahju ka, et need, kes meiega alustasid, ei ole enam selles tiimis. Ma usun, et energia oleks siis veel suurem. Sellest tingituna on paljud ka Streetshow’sse tulnud, väga palju isiklikku emotsiooni on selles sees.

Peategelane teie lavastuses on inimene, kes eksib kogemata Alice Imedemaale, uskumatusse maailma. Kui palju te kutsute sellega hoiduma negatiivsetest asjadest ka võõrsil, kui palju on seda loos mõtestatud?

Me ei taha selle show’ga otseselt kedagi muuta, ka mitte tantsijad selles, me räägime enda loo ära ja see paneb vaataja mõtlema. Me käime selle välja, toome koogi lauale, kas sa siis nuusutad seda, võtad tüki sellest, mis iganes, me ei taha seda kooki kellelegi sisse sööta, see ei ole kindlasti meie eesmärk. Pigem tahame inimestes tekitada väikese mõtlemishetke, et kas Eestist peab tõesti ära minema või on siingi midagi teha. Ma vaatasin saadet «Me armastame Eestit», kus küsiti, kui palju on üliõpilasi välismaalt Eestisse tulnud, ja see oli hullumeelne arv, 5000 inimest 99 riigist. See pani mind ka mõtlema, et kord oli Eesti kinnine riik, keegi siin eriti ei käinud ja nüüd on noored 99 riigist siin õnne otsimas. see on ju suur näitaja, mis nagu ütleks, et Eestist ei peaks ära minema, kuivõrd siia ju tulevad inimesed sisse. Miks meie siis võimalusi ei näe ja miks räägitakse läbimõtlematult, et tahame Eestis ära minna? 

Äkki saate nüüd endale vaenlased nende noorte näol, kes unistavad välismaale minekust?

Kindlasti mitte. Mina ja meie korraldustiim toetame seda, et meie noored käiks välismaal kogemusi saamas. Kindlasti! Nii olen ma ise käinud, on ka korraldustiim, koreograafid ja paljud õpilased, pigem ongi sõnum see, et mõtle läbi, mida sa lähed tegema. Et sa ei läheks sotsiaalselt logelema, et sul oleks kindel siht, miks lähed, olgu selleks siis õppimine, heategevus või töö ja seda me kindlasti toetame. Me suuname ka õpilasi välismaale kogemusi saama, et tuldaks selle infoga tagasi ja et siin see ära kasutada, see kvaliteet ära tuua, mida välismaal märgati. See on meie mõte, vaenlasi me ei taha!