Eelmisel nädalal jagas üks meie õpilane grupiga oma kogemust koolitusest ja elust: «Kahju, et ma oma lapse kasvamise ajal ei teadnud neid asju! Vaatasin, kui ta joonistas, ja mõtlesin, et mis ta kritseldab, võiks juba hakata midagi selgemat joonistama. Aga nüüd oskan lapsi vaadelda ja juhendada lähima arengu tsoonis. Ma ei teadnud sellest varem midagi!» Lähima arengu tsoonist kirjutab Perekasvatuse instituut.
Tõepoolest – lähima arengu tsoon on mõiste, mida hästi tuntakse pedagoogikas ja psühholoogias, aga see idee ei ole lapsevanemale iseenesest mõistetav. Millest siis juttu on?
Lähima arengu tsooni mõiste töötas välja Nõukogude psühholoog Lev Võgotski (1896-1934). Lähima arengu tsoon on ala, kus õppimine toimub ainult siis, kui õppijat aitab ja juhendab õpetaja või kaaslane, kes on oma arengult temast ees. Asju, mis on lähima arengu tsoonis, ei suuda laps veel iseseisvalt teha, küll aga suudab ta neid teha kõrvalise abiga. Alguses sooritab laps uut tegevust õpetaja või kaaslase abiga, aga peagi suudab ta seda juba ka iseseisvalt teha. Kui pakume lapsele õpetust sammukese võrra ees tema juba saavutatud arengutasemest, aitame tal jätkuvalt areneda ja kasvada.
Võgotski väitis, et me ei peaks vaatama vaid seda, milleks õpilased on võimelised iseseisvalt, me peame vaatama, milleks nad on suutelised sotsiaalses situatsioonis. Õpetus peaks alati toimuma lähima arengu tsoonis.
Üks hea näide, millega illustreerida lähima arengu tsooni kasutamist, on koolikeskkond. Õnneks on Võgotski mõtted hästi tuntud ja lähima arengu tsooniga arvestatakse õppekavade koostamisel. Me teame umbkaudu, millisel arengutasemel on eri vanuses lapsed, ja seetõttu saame luua õppekavad nii, et õpitav enamuse laste jaoks kuuluks lähima arengu tsooni. Õpetaja saab pakkuda uue oskuse omandamiseks vajalikku tugiraamistikku (scaffolding) – juhtida laps uue oskuse juurde ja toetada teda, kuni ta on võimeline ülesannet täitma ilma kõrvalise abita. Keskmise lapse jaoks töötab see väga hästi ja nad saavad koolist eduelamuse: «Ma nägin vaeva ja sain hakkama!» Nii on nad valmis järgmiseks ülesandeks oma lähima arengu tsoonis.
Need lapsed, kes on eakaaslaste keskmisest märgatavalt madalamal või märgatavalt kõrgemal arengutasemel, on õpetaja jaoks väljakutse – kuidas kohandada õppeprogrammi nii, et õpetus toimuks ka nende laste lähima arengu tsoonis? Siin läheb vaja osavust õppetöö diferentseerimises. Kui õpetamine toimub nö kõrgendatud raskusastmel, kui laps tunneb, et ta tulemused on viletsamad kui teistel ning õppimine on ikka raske ja vaevaline, siis võib tal tekkida vastumeelsus selle aine või isegi kogu õppetöö suhtes.
Lähima arengu tsoonis kasvamist võib vaadelda ka peres või perepäevahoius. (Perepäevahoid on väike lastehoid, kus üks turvaline hoidja hoolitseb nelja kuni viie erivanuses lapse eest). Nooremad lapsed õpivad oma vanematelt õnnastelt (õdedelt-vendadelt) või hoiukaaslastelt mänguliselt ja kerge vaevaga. On palju näiteid selle kohta, et noorem õnnas õppis lugema, kirjutama, torni ehitama või teatud viisil käituma mitte sellepärast, et seda oleks talle õpetatud, vaid tänu sellele, et õpetati vanemat õnnast. Nooremale jäi õpetatu nagu iseenesest külge. Just selle tõttu on kasvamine peres (või perepäevahoius) lapse intellektuaalse arengu seisukohalt märgatavalt parem kui üheski suures õppekavapõhises homogeenses rühmas – väikeses erivanuste lastehoius õpivad lapsed rohkem ja arenevad kiiremini.
«Aga mis saab vanematest lastest?» on tavaliselt järgmine küsimus, mis inimestel tekib, kui nad selle mõttekäiguga tutvuvad. «Nemad ju vajavad ka endast vanemate laste seltskonda, et õppida?» Mõnikord muretseb lapsevanem lausa, et laps «jääb lolliks nende tittede seas». Tegelikult ei ole vaja selle pärast pabistada – rühmas on ju ka õpetaja. Tema on see, kes pakub vanematele lastele võimaluse ja toetuse õppimaks nende lähima arengu tsoonis.
Sellele lisaks on veel üks eelis, mille vanemad lapsed saavad tänu nooremate laste seltsis viibimisele, mida õpetaja ega samavanuste laste rühm pakkuda ei suuda. Vanema lapse roll peres (või perepäevahoius) annab suurepärase võimaluse sotsiaalseks arenguks. Laps tajub, mis tähendab olla vanem ja targem, hoolitseda nooremate eest, tajuda nooremat last tema vajadustega, osata reageerida keerulistes situatsioonides, õpetada nooremale seda, mis endale just selgeks saamas – see on võimalus tunda ennast suure, targa ja osavana. Enesekindluse ja usalduse tõstab suurema lapse motivatsiooni ja soodustab tegelikult ka ta enda arengut.
Selleks, et laps saaks maksimaalset kasu igast õppimissituatsioonist, on kaks asja, mida peaksid tegema:
1. Vaatle, millisel arengu tasemel laps on. Mida ta suudab teha ilma kõrvalise abita?
2. Otsusta, mis on järgmine samm selle valdkonna arengus ja aita tal see saavutada. Aita tal teha seda, mida ta veel ei suuda üksi, aga millega saab hakkama sinu abiga.
