Ilona Leib: millal meil oli 36 tundi vaba aega?

Ilona Leib Foto: Erik Prozes / Postimees

«Kas sa tead, kuidas veedavad oma õhtuid elukaaslased?» küsis mu sõbranna, ja vastas kohe ise: «Teineteise kõrval, pilgud telekale suunatud ja aeg-ajalt kontrollides, kas telefoni on mingeid uudiseid tulnud.» Hull lugu, mõtlesin, kuid sain siis aru, et ka meie sööme hommikust nii, et mõlema pilgud on värskes ajalehes, selmet kasutada ühist aega omavahel suhtlemiseks.

Miks meile ei piisa sellest, mis on nüüd ja praegu siinsamas meie kõrval, vaid oleme oma tegevuste või mõtetega veel kusagil mujal? Infoühiskonna hirm jääda ilma millestki olulisest on kindlasti üks põhjus, et me palavikuliselt mitmetes kanalites ühtaegu kohal olla püüame. Samal ajal ei ole me kohal iseenda elus. Teha võiks ja tahaks nii palju, et korraga ainult ühe tegevusega hõivatud olek tekitab meis tunde, nagu ei teeks me piisavalt. Iseendasse ja millessegi süvenemata ei olegi mõtlemine kuigi käepärane tegevus. Tahab harjumist.