Endine sõltlane, praegune nõustaja Immanuel Volkonski: tõeliselt kõva mees käitub õigesti

Immanuel Volkonski Foto: Postimees / Kuvatõmmis

«Miks mina olin vägivaldne?» mõtiskles täna emadepäevakonverentsil endine kurjategija ja narkosõltlane, praegune kogemusnõustaja Immanuel Volkonski. «Paralleelid kooliaja ja kuritegeliku maailmaga on märkimisväärsed.»

«Alguses ma vägivaldne polnud, seda õpitakse, keegi ei sünni vägivaldsena,» ütles Volkonski, kes usub, et me sünnime kalduvuste või soodumustega teatud käitumisteks. «Mõnele on kurjus lihtsalt omasem.» Immanuel ütles, et oli lapsena tavaline ning astus kiusamise vastu välja. «Ma ei usu, et keegi arvas, et ma kunagi hakkan inimesi peksma ja lõpetan vanglas.»

Nüüd ta enam vägivaldne pole, kuid ütles, et pidi selleks läbima pika ja karmi tee. «Ma pole oma pere vastu üldiselt kätt tõstnud, aga vägivald polegi ainult füüsiline.»

«Mis tegi minust vägivaldse inimese?» küsis Volkonski endalt, kes lapsena rääkis lilledega ja kes kunagi ei tahtnud selliseks inimeseks saada. Aga ta usub, et jõudis oma probleemi algpõhjuseni: «Minu arengut kurjategijaks iseloomustab hulk märksõnu. /---/ Tähelepanuvajadus, tunnustusvajadus ja kuuluvustunne. Iseenesest normaalsed asjad, mida taotleda, kuid probleemiks muutuvad need siis, kui rahuldada neid ebanormaalselt ja otsida rahuldust valedest kohtadest.»

Volkonski oli noorena tugevalt tähelepanunäljas ning avastas lõpuks, et kõige lihtsam on leida seda reegleid rikkudes. Ajapikku muutus ta piiridest üleastumises aina julgemaks. «Üks oluline märksõna minu puhul oli veel võimuiha,» tunnistas mees, et tema kooliski oli kiusajate «eliit», keda kardeti, omamoodi hakkas ta neid aga imetlema ja kadestama. «Ma tahtsin seda võimu, mind paelus kõva mehe imago.»

«Halbade asjadega harjume ära, headest asjadest tüdineme,» tõdes Immanuel. «Kiusamist alguses nähes mul oli kahju, aga ma naersin kaasa. Varsti aga hakkasin ma ise seda tegema. Oluliseks põhjuseks oli hirm – hirm ise saada kiusatud.» Ajapikku hakkas ta pättidele alt üles vaatama – kool jäi pooleli, ööd möödusid baarides juues ja kakeldes... «Kuritegevusest sai argitegevus. Ma pean tunnistama, et ma ei pannud tähelegi sellist kiiret arengut.»

«Tõeliselt kõvad mehed on need, kes käituvad õigesti,» rõhutas Volkonski, kes tunnistas, et kandis suure osa elust maski. Lõpuks lasi ta maskil langeda ning loobus kõigest seni tuttavast. «Palju kurja oli mulle omaseks saanud,» tõdes mees, kes pidi pea ees sukelduma tundmatusse, et teadlikult õigesti käituda. «Konfliktsetes olukordades hakkasin meelega käituma teistmoodi, niimoodi kirjutasin ma end üle.»

«Ma usun, et kõik inimesed on võimelised muutuma, ka need, kes õhkavad kurjust,» rõhutas Volkonski. «On stereotüüpne mõte, et kurja teevad vaid kurjategijad. Kurjus võib välja lüüa ka ootamatutes kohtades ja ootamatutes inimestes.»

Lahendusena näeb Immanuel Volkonski laiemat väärtussüsteemi muutust ja seda ka ühiskonnas. Alustada tuleb aga ikka iseendast.

Vaata konverentsi siit!