Eesti ema Dallases: kuidas jagada tööd nii, et ema ei peaks kodus vinguma

Foto: Erakogu

Kui palju teha, ei saa kõike enda peale võtta, ning tööjaotus peab olema efektiivne. Kui esimesed kuud-aasta pärast lapse sündi proovisin olla aasta ema ning teha kõike ise, siis mingi hetk sain aru… ma olen iseenda kriitik! Pole kellegi asi, kas mu lapse tuba on sassis või kas ma pesin just see laupäev pesu või mitte, kirjutab Dallases elav Eesti ema Roosa portaalis Minu Pere.

Meie pere tööjaotus on suhteliselt tavapärane, ema on brigadir ning jagab töölesanded, iseasi kas need jüngrid saavad asjad tehtud või mitte.

Tütre tööd

Meie viie-aastase kohustuseks on igapäevaselt koerale toitu ja vett anda, tavaliselt saab ta selle toimetuse tehtud enne kooli minekut.

Veel on tal kalake, kes tahab saada iga päev süüa. Kui esimesed nädalad toitis Preili oma kala kohusetundlikult, siis arvestades tema kala toitmisgraafikut, peaks praeguseks ta ammu juba kanalisatsiooni surnuaias olema. Õnneks olen ma kalakest elus hoidnud ja toitmise ise üle võtnud.

Veel on Preili vastutav oma toa eest… oleme ausad, see on reegel, mis kuulub vist purustamisele igapäevaselt. Tuba näeb välja, justkui oleks sealt tornaado üle käinud.

Koristuspäeval kulub tal tavaliselt 12 minutit koristamisele ja ülejäänud aeg mänguks «Oh, ma unustasin, mul on see mänguasi». Mis siis ikka, kui ma alguses muretsesin jubedalt, et no ei saa ja ei tohi, siis nüüd võtan vabalt.

Las laps olla laps, ei pea see tuba olema iga päev ideaalses korras, ja kui vaja, aitan teda koristamisel. Muidugi on see omaette projekt, tavaliselt kujuneb see: ema koristab, laps mängib ürituseks.

Reegel, mis meie majas on kindel: kui mänguasi on katki või rikutud, läheb see prügikasti ja uut ei saa. Loodan, et ehk õpetab see teda rohkem oma asju hoidma.

Abikaasa tööd

Abikaasale olen andnud ka mõned ülesanded. Ta on selline mõnus mees, et kui ta kohe ei tee, siis on tal kahe minuti pärast see meelest läinud. Kuldkalake, ma ütlen. Elukutseline vinguja ma pole ja olen leidnud süsteemi, kuidas asjad nn enda kasuks tööle panna.

Härra Abikaasa kohustuseks on prügi välja viia ning kaks korda nädalas see teeservale viia, et prügiauto saaks selle peale võtta. Kas ta unustab? Mõnikord, aga ma ei usu, et see oleks niivõrd tõsine asi, et ma peaksin sellepärast hakkama taldrikuid loopima.

Pigem, kui näen, et pole tehtud, tõstan prügikasti demonstratiivselt keset kööki (passive aggressive? You bet!). Kuna härra Abikaasa näeb seda ideaalselt oma laua tagant, siis tavaliselt saab prügi välja viidud maailmarekordi kiirusel. 1:0 minu kasuks!

Veel olen määranud Abikaasa tööks puhaste nõude kappi ladumise. Kui esialgu pidin ma seda paluma, ning nagu juba eelnevalt mainitud, kui ta kohe seda ei teinud, oli see meelest läinud ning kuna ma mingi maailmameister vinguja pole (ja ühte asja mitu korda ei palu/ütle), siis nüüd mainin seda, ning panen nõudepesumasina peale suure magneti, mis annab talle märku, et kuule, nüüd oleks aeg need ära panna. Tänu sellele ei pea mina «vinguma», et ta teeks oma kodutööd ära, tal see alati silma all, ning kõik saab tehtud.

Samalaadne reegel on meil puhta pesu kohta. Kui minul pesu pestud ning kokku volditud (tuleb kuivatist, mingit triikimist meie majas ei toimu, kui just pole vaja kleiti, pükse v6i särki enne kandmist triikida), on Abikaasa ülesandeks need asjad toimetada õigesse kappi. Sokid on meie peres täielikud hipid, ei mingit paari panemist, kõik on ühes ämbris ja ootavad, kuni see, kes sokke vajab, leiab ühe ja siis teise.

Kindlasti on veel selliseid «jooksvaid» ülesandeid, mis kohe meelde ei tulegi, sellised lambi pirni vahetamised, kraanikausi parandamised jne… Kuna me oleme abielus, siis tavaliselt teeme kõike koos. Team work! Probleem saab lahendatud kiiremini, abikäed alati head!

Loe edasi portaalist Minu Pere.