Näitleja Emily Watson intervjuus Postimehele: tark naine sobib igasse ajastusse!

«Näitlemine on kunstivorm, mitte teadus,» ütleb kahekordne Oscari nominent Emily Watson. «Ja näitlejad ei ole geeniused.»

Ma ei ole päris kindel, kas ma briti näitleja, üheksakümnendate ühe kõmulisima filmi, Lars von Trieri «Laineid murdes» Bessi rolliga kuulsaks saanud Emily Watsoni väitega sajaprotsendiliselt nõustun, aga see selleks. Põhjus, miks me räägime temaga Londoni peenes Café Royal hotellis teadusest ja geeniustest on Watsoni roll National Geographicu kümneosalises draamasarjas «Geenius», mis räägib Albert Einsteinist (keda mängivad Geoffrey Rush ja Johnny Flynn) ning mille produtsendiks ja üheks lavastajaks on filmide «Apollo 13» ning «Piinatud geenius» režissöör Ron Howard. Seriaalis Einsteini teist abikaasat Elsat kehastav Emily on reede hommikul intervjuule tulles ilmselgelt elevil. «Ma tulin just BBC Radio 2 hommikuprogrammist, kus oli külaliseks ka Take That, kujutad sa ette,» naerab ta.

«Olete te nende fänn?»

«Salaja, jaa!»

Ma ei ütle, et näitleja pole looja, on ikka, aga ta on siiski rohkem edasiandja. Näitlemine on üks kunstivorme, see ei ole teadus. Ja näitlemine on ka nagu isiklik hügieen – sa pead seda tegema väga hästi, aga sa ei peaks sellest rääkima.

Ent Emily pole mitte ainult populaarse poistebändi salajane austaja, vaid ka naine, kelle üks aastaid tagasi tehtud otsus on mõjutanud lausa kinoajalugu. Nimelt  kirjutas prantsuse kinomees Jean-Pierre Jeunet peale «Laineid murdes» edu just Watsonile mõeldes filmi «Amélie». Watson ütles rollist ära, sest «ei osanud prantsuse keelt ja lõi kartma». Kes teab, kuidas oleks Amélie roll Watsoni karjääri mõjutanud, et silmapaistvaid rolle on ta teinud aastate jooksul sellegipoolest, nii kinos, teatris kui ka teleekraanil. Ta on kandideerinud kahel korral Oscarile ja on üsna harjunud sellega, et teda aeg ajal Emma Watsoniga segamini aetakse. «Noh, tegelikult on see ju üsna meelitav, kui sind 20 aastat nooremaks peetakse,» naerab ta.

Vaatasite eilsel esilinastusel «Geeniuse» esimest osa koos publikuga – külaliste, pressi ja filmi tegijate ning kaasnäitlejatega. Meeldib teile ennast ekraanilt koos publikuga vaadata?

EW: Mul ei ole kunagi selle vastu midagi olnud, aga telefilmi oli küll publikuga kuidagi veider näha. Jah, loomulikult on see Oscari võitja Ron Howardi produtseeritud ja lavastatud ning see oli väga hea ja mõjus nagu tõeliselt «suur film», seanss toimus ajaloolises vanas Londonis kinos ja puha aga… ikkagi oli mul kummaline tunne vaadata suurelt ekraanilt midagi, mida publik hakkab vaatama oma elutoas.

Aga jäite te esimese osaga rahule?

EW: Jaa, väga! Kusjuures mind endiselt üllatab – tegelikult üllatas juba siis, kui «Geeniust» tegime – kui poliitiliselt aktuaalsena see praegu mõjub, arvestades nii immigratsiooni probleeme kui kõiki neid pingeid, mis praegu Ameerikas ja Euroopas valitsevad. Isegi võtetel oli mul vahepeal tunne nagu viibiksime kaasajas, just seda poliitilist konktesti arvestades.

Kui palju te oma kehastatud Elsa Einsteinist enne rolli teadsite?

EW: Ausalt öeldes suurt midagi, aga muidugi viisin end enne võtete algust teemaga kurssi ja lugesin tema kohta päris palju. Albert Einsteiniga ei olnud kerge abielus olla, tema elus oli väga palju naisi. Elsa Einstein oli muuhulgas ka Alberti esimese astme nõbu, nii et üsna lähedalt sugulane. Elsast sai tema mänedžer, kes juhatas Einsteini elu nagu orkestrit. Tegeles meedia ja igasuguste olmeküsimustega, seisis tema eest kui vaja jne. Materjalide põhjal, mida ma olen lugenud ja uurinud, olen üsna veendunud, et just Elsa tegi Einsteinist sellise mehe, nagu me teda täna teame.

Mõnes mõttes pidi ka Elsa olema geenius, et seda kõike koos hoida?

EW: Mõnes mõttes tõesti, sest Einstein võis olla küll hea suhtleja ja imeline teadlane, ta oli suur inimene, filosoof ja väga humaanne, aga oma lähedastega suheldes võis neist vahel «üle sõita». Nii et jah, Elsa kindlasti mõnes mõttes ohverdas ennast, samas oli see tema enda valik, keegi ei sundinud teda. Talle meeldis olla proua Einstein ja ta oli tugev naine, kes harjunud saama seda, mida tahab. Ta oskas asju ohjes hoida ja muidugi ta teadis ka Einsteini armukestest, ent ta ütles, et «mina ehitan sulle elu, sina pead mind respekteerima ja austama». Elsa tingimuseks oli, et Einstein ajab oma «armukeste asja» diskreetselt ja tema peab alati olema esimesel kohal.

Kas te nautisite seda rolli?

EW: Jaa, absoluuselt, see oli fantastiline kogemus, esiteks tegelaskuju enda pärast ja teiseks seetõttu, et kogu tiim oli võrratu. Aga ma ei nautinud väga oma välimust (naerab), kogu seda sorakil olemist ja soengut. Elsat ega Albertit ei huvitanud väga, mis neil seljas on või kuidas nad välja näevad ja mu meelest läksid nad vanemaks saades täitsa ühte nägu, nagu kaksikud. Mis ei ole muidugi väga suur ime, sest nad olid ju sugulased. Geoffrey Rush nimetas seda «theory of relatives» (sõnademäng: Einsteini leiutatud relatiivsusteooria on inglise keeles «theory of relativity», «theory of relatives» tähendab otsetõlkes «sugulusteooria» - toim).

Elsa oli Einsteini teine naine?

EW: Jaa, tema esimene abikaasa oli serblane Mileva Marić, samuti täiesti imeline naine, hiilgav teadlane ja füüsik, kes vääriks ajaloos palju suuremat äramärkimist kui ta seda saanud on. Üsna mitmete ajaloolaste arvates peaks Milevat mainima ka relatiivsusteooriast rääkides, sest väidetavalt oli ta selle juures «kaasosaline». Elsat seevastu ei huvitanud füüsika karvavõrdki, nii et ta polnud Einsteinile intellektuaalselt võrdväärne partner nagu Mileva.

«Geeniuse» erinevatel episoodidel oli nagu Ameerika teleseriaalide puhul tavaks, erinevad režissöörid. Kas ja kuidas see teie tööd mõjutas?

EW: Erinevate lavastajatega töötamine on teistmoodi kogemus, sest igaühel neist on ju oma filosoofia, oma rütm, erinevad töömeetodid ja pildikeel. Esimese osa filmisime Oscari võitja Ron Howardiga ja see oli muidugi täiesti ulmeline kogemus. Olen Howardit ja tema tööd alati imetlenud, tunnen tema suhtes väga suurt aukartust. Minu meelest on ta võrratu jutuvestaja. Aga ka Ken Biller ja James Hawes läksid Roni käekirjaga hästi kaasa, nii et mul on nendega töötamisest ainult positiivsed kogemused.

Albert Einsteni mängib Geoffrey Rush, kellega te olete varemgi filmides koos olnud?

EW: Kui mulle Elsa rolli pakuti ja öeldi, et Geoffrey mängib Einsteini, ei olnud ma muidugi grammigi üllatunud. «Loomulikult,» mõtlesin ma. «KES siis veel?» See on üks väga õnnelik kokkusattumus, et mul on õnnestunud temaga nii mitu korda koos töötada – oleme abielupaari mänginud nüüdseks juba kolm korda, nii et meil on absoluutselt täiuslik klapp, mõistame teineteist poolelt sõnalt ja tunneme end üksteise seltsis väga mugavalt. Geoffreys on minu meelest seda andekale näitlejale omast lapselikkust ja siirust ja veidi ka heas mõttes hullumeelsust. Ma armastan inimesi, kelle kohta võib öelda, et nad ei saa kunagi suureks ja elavad vahel oma fantaasiates. Selline on nii Geoffrey kui ka noort Einsteini mänginud Johnny Flynn ja mulle tundub, et selline oli ka Albert Einstein ise.

Käisite eilsel esilinastusel koos oma 11-aastase tütrega. Kuidas teile tundub, kas tänapäeva noori, kes istuvad enamjaolt Facebookis ja Youtube’is, võib üldse teadus kuidagi kõnetada? Kas teadlane võib nende jaoks staar olla? Kas näiteks teie tütrele meeldis «Geenius»?

EW: Ma tegelikult ei sooviks oma tütrest rääkida, aga ma arvan, et see, keda keegi staariks peab või mis teda huvitab, sõltub suuresti haridusest ja kodusest kasvatusest. Minu tütar õpib ka koolis teadust, nad teevad seal mingeid katseid ja asju ja näiteks Facebooki oleme tema jaoks praegu veel ära keelanud. Talle meeldis sarja esimene osa väga, aga ma arvan, et igal ajastul on omad iidolid ja omad hullused. Praegune nn uus meedia lihtsalt on selline, et… Küll aga võiks nooremale generatsioonile jääda sellest seriaalist kõlama naiste hariduse väärtustamine. Teadmine, et tark naine sobib igasse ajastusse ja et ka naised võivad teadust teha, kui nad seda soovivad ja et tänapäeval on – erinevalt näiteks Mileva ajastust – võimalik selle eest ka märgatud ja tunnustatud saada.

Ent Elsa eelistas siiski tahaplaanile jääda ja olla nn mehe tagala. Kuidas feministid sinu meelest sellesse suhtuda võiksid?

EW: Mulle tundub, et Elsa arvates pidi ta inimkonna huvides võimaldama Einsteinile elu, milles segamatult teadust luua. Aga ma arvan ka, et Einsteinist olid ühtviisi vaimustuses nii mehed kui ka naised ja et Elsa ei suhtunud sellesse mitte kuidagi soopõhiselt. Elsa imetles eelkõige Einsteini mõistust ja ta nautis seda, et saab olla 20. sajandi suurima teadlase partner.

Aga kuhu jäi romantika?

EW: Eks nende suhtes oli ka seda, eriti algusaastatel – Elsa ja Albert olid toona ikka väga armunud. Ja nad austasid ning armastasid üksteist elu lõpuni.

Kui teil oleks olnud võimalus enne Elsaks kehastumist temaga kohtuda ja tema käest midagi küsida, siis mis see oleks?

EW: Eelkõige huvitaks mind see, kuidas ta sai hakkama tohutu stressiga, mis järgnes kodumaalt lahkumisele. Kui natsid hakkasid Saksamaal võimule tulema, taipas Elsa kohe, et nad peavad lahkuma ja emigreeruma Ameerikasse, kuigi Einstein seda ei soovinud. Aga mis tunne on maha jätta kõik, mis sul on? Sõbrad, kodu? Ma lihtsalt ei kujuta seda ette! See mõjuski Elsale laastavalt ja üsna varsti peale nende emigreerumist ta suri.

Te olete reaalselt elanud isikuid mänginud ka varem, teeb see – kui pead kehastama nn päris inimest – näitleja töö lihtsamaks või raskemaks?

EW: Mõlemal on omad plussid ja miinused. Nn pärisinimese mängimise juures on hea see, et sul on olemas nagu faktipiibel, sa saad lõputult teha uurimus- ja taustatööd, reaalsetest faktidest kuni selleni, kuidas ta istus ja astus, välja. Samas on see ka tohutu vastutus, eriti kui tegemist on inimesega, kes on veel elus. Kuidas teda väärikalt portreteerida? Kuidas tõmmata see joon fiktsiooni ja päriselu vahele ja mitte muuta oma karakterit karikatuuriks?

Te pidasite hiljuti oma 50ndat sünnipäeva, kas tegite juubeli puhul peo ka?

EW: Jaa, ikka! Mitte küll suure, aga ikkagi peo. 50 on kummaline number, ühest küljest tunnen nagu mingit vabanemist, et on põnev aeg ja palju ees, teisest küljest olen hakanud rohkem mõtlema sellele, mis on olnud ja oma vanematele…

Kas töö mõttes on teil praegu hea aeg?

EW: Noh, Hollywoodi ja ka briti mängufilmide osas pole mul käsil mitte just kuigi huvitavad ajad, sest mind kutsutakse peamiselt mängima pea- või kõrvaltegelase ema, kusjuures vahel on need näitlejad, kelle «emme» ma peaksin olema, minust vaid umbes 15 aastat nooremad. Naeruväärne, aga nii see on. Televisiooni mõttes on palju parem aeg, seal pakutakse märksa põnevamat materjali, hiljuti mängisin just BBC trilleris «Apple Tree Yard» ja see meeldis mulle tohutult.

Aga kui praegusest ajast üldisemalt rääkida, siis… mulle ei meeldi kogu see staarinduse värk, mis tänapäeval näitlemisega kaasas käib. Twitter, sotsiaalmeedia… Mul ei ole kunagi olnud Twitteri kontot, aga noortel näitlejatel pole praegusel ajal tihtipeale valikut, see pannakse juba stuudiote poolt paika, neilt nõutakse, et sa pead omale konto tegema ja siis seal promo mõttes säutsuma…

Mis te arvate, kas Einsteinil oleks Twitteri konto?

EW: Oh Elsal oleks kindlasti, ma arvan, et ta kirjutaks selle täis (naerab). Einsteinil…? Ma ei tea, ma pole selles nii kindel, aga ehk talle oleks see isegi meeldinud.

Kas näitlejaid võib ka teie meelest geeniustega võrrelda?

EW: Ei-ei-ei! Näitlemine tähendab, et sa suudad väga hästi teha seda, mida sulle ette öeldakse. Kui sa oled suurepärane näitleja, lisad sa sellele veel omapoolse nüansi ja nn kaod oma tegelase sisse ära. Aga sa ei ole selle loo autor. Näitleja on teenija, kelle peremeheks on lugu või stsenaarium. Geenius jällegi on minu meelest see, kes muudab inimkonna ja universumi ajalugu ning inimeste mõtteviisi. Ma ei ütle, et näitleja pole looja, on ikka, aga ta on siiski rohkem edasiandja. Näitlemine on üks kunstivorme, see ei ole teadus. Ja näitlemine on ka nagu isiklik hügieen – sa pead seda tegema väga hästi, aga sa ei peaks sellest rääkima.

Filmi «Hilary ja Jackie» rolli jaoks õppisite te mängima tšellot, aga kas on midagi, mida te mingil juhul rolli nimel poleks nõus tegema?

EW: «Hilary ja Jackie» puhul õppisin ma kolme kuuga teesklema, et oskan tšellot mängida. (Naerab). Ma ei teagi… Ma olen öelnud ära ühe Ameerika laulja rolli, sest ma ei oska laulda. Selle peale pakkusid filmi tegijad mulle rohkem honorari – täiesti naeruväärse summa – aga ma ütlesin ikkagi ära. Eks seal oli muid tegureid veel, aga üldiselt ma ei taha teha asju, mida ma ei oska ja mida ei ole võimalik perfektselt ära õppida.