:format(webp)/nginx/o/2017/05/02/6615051t1h898f.jpg)
Hermine Elisabeth Jürgens oli nõukogude ajal üks kõige tuntumaid selgeltnägijaid, kelle poole pöördusid abi saamiseks paljud inimesed. Teda ei tohiks segi ajada 90ndatel ja 2000ndate algul sealsamas tegutsenud ravitseja Väino Postiga, kes kasutas samuti Äksi nõia nime ja tegutses otse Hermine mälestuseks püstitatud mälestuskivi vastas üle tee talus.
Klaverivabrikandi tütar Peterburist
Hermine Elisabeth Blaubrück sündis 29. veebruaril 1892 Peterburis klaverivabrikandi peres. Tema isa Georg Blaubrück oli pärit Tartumaalt Käreverest Topa talust. Tema ema Anna Amalie, pärit samuti Tartumaalt Laevalt, suri 1901. aastal Peterburis. Balubrückide peres kasvasid ka kaks poega: Oskar Ferdinand ja Artur. Pärast naise surma abiellus isa uuesti Sophia Jenseniga ja neil oli veel tütar ja poeg. Hermine õppis Peterburi gümnaasiumis, kus omandas väga hea vene ja saksa keele. Veidi oskas ta ka prantsuse, ladina ja sanskriti keelt.
Oma lapsepõlvest on naine rääkinud paar lugu, kuidas ta juba noorena oma ebatavalisi võimeid avastas. Tema klaverivabrikandist isa juurde oli kord tulnud üks ärimees mingeid osasid saama. Hermine oli seisnud isa selja taga ja külalise lahkudes ütelnud, et ära selle mehega äri tee, see läheb pankrotti. Isa pole muidugi teda uskunud, kuid igaks juhuks oli siiski teinud lepingu teise pakkujaga. Oligi ennustus täitunud ja esimene mees pankrotti läinud. Hermine oli siis umbes kümme aastat vana.
Teine kord, kui Peterburgis oli loengut pidanud Ludvig Puusepp ja rääkinud mõtete edasikandumisest, siis olevat Hermine koos tädipojaga seda kuulamas käinud. Pärast loengut läinud kumbki oma koju ja hakanud ka katsetama. Mida tädipoeg edasi saatis, püüdnud Hermine kinni, kuid tema saadetud mõtteline tekst pole küll tädipojani jõudnud.
18-aastaselt 28.2.1910 abiellus Hermine Blaubrück kaugsõidukapten Gustav Jürgensiga. Neil sündisid kaks poega Karl ja Artur. Pere sattus majanduslikesse raskustesse ning oli sunnitud tulema Eestisse, esialgu Hermine Jürgensi onu tallu Käreveres.
Teenis leiba klaverimängijana
Kui Hermine Eestisse tuli, võttis ta kaks isa ettevõttest pärit klaverit kaas ning üks neist, Bechsteini tiibklaver, kuulus elu lõpuni tema kasutusse ning seda tassis ta endaga igale poole kaasa, kuhu ta ka ei kolinud.
Vabadussõjas 1918-1920 osales Hermine rindeõena. Kui lapsed olid kümneaastased, lahutas Hermine Jürgens 1923. aastal mehest ning siirdus koos lastega Tartusse. Mehel oli süvenev alkoholism, omavaheline läbisaamine kehvapoolne. Gustav Jürgens suundus elama Tallinnasse. Mõnda aega elas Hermine koos tolleaegse kuulsa illusionisti Harri Lindneriga.
Tartus teenis Hermine elatist kinos tummfilmide klaverisaatjana. Ta oli lõpetanud 1918–1939 tegutsenud Viiburi muusikakooli (Musiikkiopisto) ja õppinud ka Pariisi konservatooriumis. Hermine Jürgens on komponeerinud väiksemaid palu, üks neist kannab nime «Rong itta». Peterburi pianiino Rauser & Bidepage, millel 1920. aastail Hermine Jürgens kinos tummfilmimuusikat mängis, kuulub nüüd Tartumaa Muuseumi omandusse. Tartu perioodil olevat proua Jürgens eesti keelt rääkinud aktsendiga. Kolmekümnendate alul külastas ta teoloogialoenguid Tartu Ülikoolis. Ta huvitus filosoofiast ja astroloogiast. Kui tummfilmi ajastu lõppes, hakkaski ta tasapisi tegutsema ka ennustamisega.
1935 asus Hermine Ahjale ja oli sealse Krõpsi metsavahi abikaasa. Mõnda aega oli ta seal ka kohaliku naiskodukaitse organisatsiooni esinaine, kuid sai kohtuliku süüdistuse kellegi au haavamises ja oli sunnitud sellest ametist lahkuma. Jürgensi enda sõnul tugevnes tema sünnipärane selgelt nägemise võime kolmekümnenda ja neljakümnenda eluaasta vahel. Põhjuseks olnud selgeltnägemise episood, kus ta 1935. aastal nägi oma elukaaslast koos teise naisega. Rahvajutud Ahja kandist räägivad, kuidas mees olnud kurja selgeltnägijast naisega hädas. Kuigi paljud mäletavad Herminet heasüdamliku naisena, viitavad eluloofaktid muule – äge suitsetaja, kirglik kohvitarbija, paiguti tülitseja.
Kolmekümnendate lõpus elas Hermine lühikest aega Tallinnas poegade läheduses.
Kuidas temast sai Äksi nõid
Neljakümnendate aastate algul kolis Hermine Äksi kanti. Ühe oma klaveri müügist saadud raha annetas ta kohaliku kiriku remondiks. Ta oli kümme aastat Äksi kiriku organist ja andis muusikatunde. Herminel oli mõnesajaköiteline raamatukogu, ta luges ja kirjutas palju. Maale elama kolimisele vaatamata ei kaotanud ta linlikke maneere ega harjumusi. Oma kodu sisustas ta ikka eestiaegse tava järgi ja ka käitus kui vabariigi-aegne proua.
Sõja ajal aitas ta inimestel teada saada kadunud omaste saatust. Naine aitas leida kadunud või varastatud esemeid ja koduloomi.
Juhul, kui keegi seda soovis, palus Hermine Jürgens inimesel kõigepealt mõtelda otsitava peale ja siis jutustada, kuidas ta tema juurde tuli. Selle ajaga raputas ta küsija mõtted eemale ja sai otsitavaga ühenduse. Seda kontakti võrdles ta televiisoriga, mis aeglaselt käivitub ja siis lõpuks pilt selgeks läheb. Häält aga ei tule ja kirjeldada sai ta ainult seda, mida nägi.
Põlvamaal oli kord ühel inimesel hobune ära varastatud ja Hermine oli kirjeldanud asukohta, kus hobune sooheinamaal suure küüni juures asub ja juhatanud täpselt tee kätte. Oli umbes nii, et seiske kodus seljaga selle krohvitud seinaga talli juures, kust läheb otse tee alla, siis tuleb mets jne. Aga ta oli hoiatanud, et üksi minna ei tohi, vargaid on mitu tükki ja need on relvastatud. Mõne aja pärast saabus Põlvamaalt tänukiri kutsega nende juurde mõneks ajaks suvitama tulla. Nõid oligi läinud ja kõndinud ise ilma juhatusteta selle mitme kilomeetri pikkuse tee kuni küünini läbi.
Järgmine selgeltnägemise lugu toimus samas külas elanud naabrinaisega. See naine käis tema juures sageli ja oli koju minnes alati kõik üles kirjutanud. Nii rääkis proua Jürgens talle tema mehe vangilangemisest Saksamaal, läbi «Tšehhi põrgu» tulekust, Siberis vangis olekust jne. Kuigi lõpuks siiski koju saabunud mees ei suutnud kuupäevi tuvastada, olid tema jutu järgi kirjeldatud sündmused niisugused olnudki, kaasa arvatud lugu, kui nad kaasvangidega leivapätsi nööri abil võrdseteks tükkideks jagasid.
Tuntud selgeltnägija nõukogude ajal
Hermine Jürgens oskas hoida häid suhteid nõukogudeaegsete kohalike võimuesindajatega ja kuna ta tegi tihti koostööd ka militsionääridega kadunud inimeste ja asjade otsimiseks, siis lasti tal rahus toimetada. 1960.–1970. aastail külastasid Hermine Jürgensit kunstnikud, Tartu ülikooli õppejõud ja üliõpilased, samuti mentaalsete nähtuste olemusest huvitatud isikud.
Proua Jürgens käis igal reedel Emajõe saunas ja pärast istus tunde Werneri kohvikus. See oli täielik traditsioon, mida ta kunagi ei rikkunud.
Ilmari Karro sõnul kujunes 1965. aastal välja omapärane Werneri-sõpruskond, kuhu kuulusid peale tema ja Äksi nõia veel professor Paul Ariste, kunstnik Aulin Rimm, professor Eduard Laugaste ja pensionil näitleja Elga Lilleorg. Pole kahtlust, et Werner oli pärast Teist maailmasõda paik erinevate tutvuste loomiseks ja säilitamiseks, kuid Herminele ka võimalus oma kunagise elustiili jätkamiseks.
Ingvar Luhaäär meenutab oma kohtumist 60ndatel selle väga kuulsa sensitiiviga: «Ja siis mulle näidati teda Werneri kohvikus: tagasihoidlik, vahest isegi rangena mõjuv vanem daam selgitab kohvilauas kellelegi alandlikule õpilasele heebrea keele grammatikat.»
Oma Rootsis viibiva poja Arturiga Äksi nõid kirjavahetust ei pidanud, kuid aegajalt «vaatas» siiski, kuidas ta elab. Poeg Karl oli surnud 1944. aastal.
Hermine Jürgens olevat alati öelnud, et ega ta ennustaja ei ole, kuid sellist asja on võimalik õppida, kui oled lihtsalt palju lugenud. Mõningal määral tuleb ka instinkte usaldada. Tulevikku oskas Hermine aga ennustada käejoonte pealt ja selleks oli tal vastav saksakeelne raamat, kuhu olid tal ka oma märkused juurde kirjutatud. Mõned näited tema tolleaegsetest «nägemisjuhtudest» on kirja pandud Ene-Liisi blogis.
Ennustused ja selgeltnägemised
Tulnud ühel reedesel hommikul peale iganädalast saunaskäiku Werneri ukse peal talle vastu kaks tudengineiut ja palunud ütelda, millise numbriga pileti nad eksamil saavad. Oli ta siis ütelnud täiesti mõtlemata kaks numbrit, mis talle nagu pähe oli pandud. Läks paar tundi mööda ja samad tüdrukud tulid teda hea hinde eest tänama, sest olid just nende numbritega piletid enne eksamit veel üle lugenud ja loosiga samad piletid ka saanud.
Poes nimega Tartu olid olnud suured puudujäägid ja müüjad olid juba pikka aega kulusid enda taskust kinni maksnud. Kuulnud siis kaks naist Äksi nõiast ja tulnud tema juurde abi paluma. Nõid oli soovitanud vaadata õuepoolseid keldriaknaid, millel on kahekordne võre ees, kuid korralikult kinnitamata. Sinna oli omainimesest varas pannud ühelt poolt toidukraami sisse ja siis hiljem väljastpoolt ära võtnud. Välimuse kirjelduse järgi tundsid naised varga ära ja tabasid teolt.
Vastakad on teated peretülide ja tulevase elukaaslase ennustamiste kohta: kui osa jutustajaid väidab, et ta abistas selliste probleemidega saabunuid, siis teine osa kinnitab, et tavakohane vastus oli: «Seda peate ise teadma.» Läbisaamine külaelanikega polnud Äksi nõial ideaalne, kuid ta on siiski korduvalt neile oma elukäigust rääkinud. Tema välimuse kirjelduses korduvad iseloomustused: lühike lokkis juustega ja kübaraga tante.
Tasu Äksi nõid oma ennustuste eest ei küsinud, aga võttis alati vastu talle toodud kingitusi. Lugudes viidatakse ennekõike toiduainete ja suitsupakkide vastuvõtmisele. Hermine Jürgens oli kirglik suitsetaja, ta suitsetas umbes 60 aastat oma elust.
Mälestuse jäädvustamine
Hermine suri Kastre hooldekodus 1. juulil 1976 ning maeti Äksi kalmistule. Tema hauale pandi paekivist tahvlike kirjaga «Äksi nõid», mis järgis Hermine soovi – Hermine Jürgensile meeldis tema hüüdnimi. Ta väärtustas nõia rolli. Hermine maja süüdati pärast tema surma tsiviilkaitse õppuste käigus 1985.aastal. 1999 avati Äksi nõia viimases elukohas Puhtaleiva külas mälestuskivi. Mälestuskivi autor on skulptor Ado Koch ja maastikukujundaja oli Maire Runtel-Orav.
/nginx/o/2017/05/02/6615101t1h7639.jpg)
Äksi nõia selgeltnägemisvõime kõige säravamaks pärliks on kahtlemata ta ennustus, et Eesti saab vabaks varsti pärast Saksamaa taasühinemist.
Artikli kirjutamisel on kasutatud järgmisi allikaid: