Ettevõtja dr Ruth Oltjer: palgalõhest suurem probleem on lapsepuhkuselt naasvate emade mitte toetamine

Ruth Oltjer Foto: Erakogu

Dr Ruth Oltjer on Eesti ärimaastiku üks elegantsemaid naisi, kes tuleb edukalt toime nii üha rahvusvahelisemaks muutuva äri juhtimisega tiheda konkurentsiga valdkonnas kui ka teeb vajadusel kaasa 55 lõikust päevas, nii nagu juhtus hiljuti ühes Malaisia haiglas. Ikka selleks, et teada saada, kuidas kõige paremini nõustada sealseid arste ja õdesid desinfektsioonisüsteemide juurutamisel. 

Sinu loodud ettevõte Chemi-Pharm saab aprillis 20-aastaseks. Kuidas tekkis idee ettevõtlusega alustada ning millega ettevõte praegu tegeleb?

RO: Võib öelda, et ettevõte sündis kogemata, kuigi reaalselt oli seal taga tunnetatud vajadus. Olen lõpetanud sisehaiguste ja kardioloogia eriala ning haiglas arstina töötades sai selgeks, et Eestis kasutatavad desinfektsioonivahendid sisaldasid tol ajal rohkelt allergeene, mis põhjustasid nii naha- kui hingamisteede ärritusi. Hakkasin endale otsima vahendeid, mis ei põhjustanud allergiat, ning algul neid Inglismaalt sisse tooma. Mingil hetkel hakkasid ka kolleegid nii Eestis kui Leedus samade asjade vastu huvi tundma ning niimoodi ettevõtte idee sündiski. Chemi-Pharmi asutasin aastal 1997. Olin just välja andnud oma meditsiiniraamatu ning selle müügist saadud rahad läksidki investeeringuna uude ettevõttesse. Oma tootmist Eestis alustasime aastal 2000, Tallinnas Põllu tänaval. Praeguseks on meil kaks tegevussuunda, desinfektsiooni- ja puhastustoodete tootmine meditsiinisektorile, millega alustasime, ning looduskosmeetikasari D’Difference, endise nimega Domina Elegans.

Mida tähendab ettevõtjaks olemine?

RO: Ettevõtlus on elustiil, see käib sinuga kaasa 24 tundi ööpäevas. Tõsi on see, et hobi ja töö peavad kokku langema, ei saa olla hea ettevõtja, kui ei ole südame ja kirega asja juures. Vastutahtmist ei ole võimalik midagi hästi teha. Ise tunnen, et olen oma valdkonna leidnud ja minu taustast tulenevalt tunnen end ka haiglakeskkonnas hästi.

Kas sinu jaoks muudab midagi fakt, et oled naisettevõtja?

RO: Mulle endale tundub, et sellepärast ei ole kunagi midagi tegemata jäänud, pigem vastupidi. Ise ei mõtle ma kunagi sellelt positsioonilt, kas minu vastas on mees või naine, räägin inimesega. Inimene ise peab olema sisukas ja inspireeriv ning sellest on lihtne aru saada. Kui räägime üldse naistest ja tööturust, siis minu nägemuses suurem probleem kui palgalõhe, on noorte emade toetamine, kes lapsepuhkuselt tööle naasevad. Tööpäevad on ikkagi reeglina väga pikad, näiteks mitmel pool Skandinaavias minnakse lapsele lasteaeda järele juba kell kolm pärastlõunal.

Aitate vähem arenenud piirkondades rajada desinfektsioonisüsteeme ning konsulteerite sealset tervishoiusektorit. Mida on õpetanud töötamine niivõrd teistsuguses kultuurikeskkonnas?

RO: Kodutöö peab alati tehtud olema. Lähen kohtumistele kindlalt, kuna tean, et mul on oma partnerile midagi öelda. Olen ise suhteliselt rahulik inimene, ei lähe väikeste asjade peale põlema, katsun selle asemel vaadata suurt pilti. Eks erinevate kultuuride kogemine, eelkõige Aasias, on seda õpetanudki, kuidas erinevate partnerite ja olukordadega, sealhulgas keeruliste asjadega, hakkama saada. Juht peab silmas pidama, millele oma energiat kulutada,  mitte igas küsimuses ei ole vaja kaasatud olla,  sageli on mõistlik jätta teatud valdkonna süvaküsimused kas juristide või finantsekspertide lahendada. Nii saab keskenduda kõige olulisemale ja ei põle läbi. Kindlasti on Aasias tegutsemine andnud juurde ka läbinägemisvõimet ja kehakeele tunnetamise oskust, just see on seal määrava tähtsusega. Kuidas öeldakse ei, mida reaalselt välja ei öelda, näiteks. Mõnel pool kaob inimene lihtsalt ära, ei ole enam suhtluseks kättesaadav, see ongi sinu ei. Otse ei ütlemist peetakse seal suureks ebaviisakuseks.

Mis sind köidab sealsetes maades?

RO: Olen eelkõige ikkagi arsti mõtlemisega, mulle meeldib, et saan selles valdkonnas midagi ära teha, maailma paremaks muuta. Me ei müü kunagi lihtsalt toodet, vaid nõustame ja koolitame meditsiinitöötajaid, vaatame, mida annaks veel ära teha neis riikides, kus pole infektsioonikontrolle sisse viidud. Eesti käis selle tee edukalt läbi 90ndate lõpus, mil riik võttis vastu ühtse desinfektsioonisüsteemi. Aga kui räägime näiteks Malaisiast, Singapurist või Indoneesiast, siis seal selline ühtne süsteem puudub, igal haiglal on desinfitseerimiseks oma süsteem. Ja nii võibki juhtuda, et meditsiinitöötaja tuleb haiglast koju tööriietega, kuna neid pestakse kodus, kandes haiglainfektsioone ka naabruskonda. Kui vaja, töötan õlg-õla kõrval sealsete arstide ja õdedega, näen, kus tehakse vigu ja oskan nii ka neile tähelepanu juhtida. Püüan aidata kaasa sellele, et desinfektsioonisüsteemid juurutataks ühtselt vähemalt suurte haiglate tasandil ning meie kogemuse baasil rääkida läbi ka valitsustega riikliku seadusandluse osas.

Millega sa ise stressi maandad ja uut inspiratsiooni kogud?

RO: Mul on kodus koer ning sageli jätavad ka minu kaks tütart oma koerad minu juurde. Kui oled ikka kolme koeraga teinud jalutuskäigu rabas kauni looduse keskel, siis stressist ei saa enam üldse rääkida. Kord aastas kohtuvad Ernst&Youngi kutsel Monacos Euroopa ja maailma parimad ettevõtjad. Olen kolm aastat ise kuulunud žüriisse, kes neid hindab ja raske on öelda, mis võiks olla rohkem inspireeriv. Seal näeb täna tipus olevaid inimesi ning parimaid ideid. Lisaks on see ka omamoodi klubi, sul tekib kontaktvõrgustik ning kui iganes on mingis riigis vaja kellegi soovitust või küsida arvamust mõne koostööpartneri kohta, siis need inimesed on e-kirja või telefonikõne kaugusel. Kuulumine erinevatesse nõukogudesse ja olulistele asjadele kaasa aitamine on samuti väga oluline, minu puhul siis näiteks seotus Tartu Ülikooli, Kaubandus-Tööstuskoja ja Tööandjate Keskliiduga. Edukas olles on oluline ühiskonnale midagi tagasi anda, kõige muu kõrval arendab see ka sind ennast.

Millest sa unistad?

RO: Eks unistusi on suuremaid ja väiksemaid. Lähiperspektiivis unistan Chemi-Pharmi uuest tehasest, kuna olemasolev tootmisvõimsus on meile väikeseks jäänud. Tegutseme alal, kus piirid puuduvad, ühel päeval tahame olla globaalselt tuntud Eesti bränd. Unistan ka sellest, et Tartu Ülikool, mille nõukogu ma juhin, ja üldse Eesti ülikoolid, muutuvad veelgi rahvusvahelisemateks õppe- ja teaduskeskusteks, mille kampustes ettevõtlus kohtub teadusega, toimub tipptasemel toodete ja tehnoloogiate arendus, suudame olla atraktiivne sihtkoht rohkematele rahvusvahelistele tippspetsialistidele erinevateks koostööprojektideks jne. Unistan ka sellest, et me ise julgemalt Eestit esindaksime ja tooksime välja meie riigile ainuomast. Vahel peab ära olema selleks, et Eestis olevat paremini hinnata. Kaugelt tulles on Eesti väike ja armas, meil on kaunid metsad, rannad, puhas vesi. Asjad toimivad siin hästi, me ei peaks nii palju kurtma.

Välispartnerite meile külla kutsumine võib anda hoopis põnevaid tulemusi. Kord oli meil vaja Indoneesias ühte toodet registreerida ning esmalt sain vastuse, et kogu Eesti riigil ei ole nii palju vahendeid, et seda saavutada. Kutsusin partneri Eestisse, sõitsime mööda jääteed, ümberringi tuhisesid lumi ja jää. Külaline oli algul küll hirmust suurte silmadega, aga pärast tänas ainulaadse kogemuse eest. Ja hiljem hakkasid kuidagi iseenesest liikuma ka asjad toote registreerimisega, saimegi selle tehtud. Teine selline kogemus on ühe meie Hiina partneriga. Kutsusin ta külla suvel, jaanipäeva paiku, ja viisin soomatkale. Külaline nägi pühademeeleolus inimesi, rabasauna ja imepuhta veega laukajärve, mida ta esialgu naftaauguks pidas. Oleks äärepealt minestanud imestusest, sest polnud kunagi midagi sellist näinud, tume vesi, mis on ometi pehme ja puhas. Saime endale kliendi kogu eluks.