:format(webp)/nginx/o/2017/04/19/6564981t1hf71b.jpg)
Enelini kirg oli olla tähelepanu keskpunktis. Ta tõusis avalikkuse ette 80ndate lõpus ja kadus 1995, põhjustades aastateks spekulatsioone. Kõik, mis sellesse perioodi jäi, oli suurejooneline, glamuurne ja skandaalne. Tal oli omanimeline moemaja, ta korraldas missivalimisi, lilleballe ja moepäevi, koolitas ja vahendas modelle, rajas õmblustööstust. Enelin Meiusi oli jõuline ja glamuurne, isegi ekstravagantne. Ta käis iga päev maani kleidis ja armastas kanda kasukaid isegi suvel.
Tütarlaps, kes õppis kokaks, kuid joonistas kodus aina moode
24. mail 1955 sündis Agu ja Maimu Ploomi perre tütar Ene Ploom. Pere elas Viljandi korteris. Agu teenis leiba Vana-Võidus bussijuhina, ema Maimu kolhoosis zootehnikuna. Isa suri, kui tüdruk oli jõudnud alles kooliteed alustada. Ema abiellus uuesti ja temast sai Maimu Kass. Uuest abielust sündisid kaks poolvenda – Arno ja Ants.
Peamiselt kasvatasid Ene vanavanemad. Enelin elas tõelise maatüdruku elu ning pidi teismelisena tihti lehmagi lüpsma. Ta käis Viljandi IV kaheksaklassilises koolis, mille ta 1970 lõpetas. Peale seda läks Ene Tallinna 15. kutsekooli kokaks õppima. Ema on ühes oma intervjuus öelnud: «Kooliajal joonistas muudkui moodisid, käis teistmoodi riides, kandis juukseid teistest erinevalt. Mina ei uskunud, et tema läheb kokaks õppima. Ene ei sallinud söögitegemist.» Paralleelselt kokaõpingutega lõpetas Ene ka Tallinna 6. õhtukeskkooli.
70ndate keskel asus Ene Ploom tööle sööklajuhatajana Tallinna Vineeri- ja Mööblikombinaadis. Peagi hakkas talle silma Hiiumaa juurtega ja kasvult suur mees, kes töötas autokaupluses ja sõitis ringi Volgaga. Mehe nimi oli Mats Meiusi ja ta oli Enest viis aastat vanem. Noored abiellusid ja asusid elama Lasnamäele Koorti tänava kooperatiivkorterisse. Ene muutis abielludes koos perekonnanimega ka eesnime – Enest sai ühtäkki Enelin.
«Miks ta ometi pidi nii vara abielluma? Me kõik rääkisime – mina, vanaema ja vanaisa –, et see mees pole sinu jaoks. Aga või ta kuulas! Abielu jäigi väga lühikeseks, nad ei saanud elama hakatagi,» on rääkinud ema hilisemas intervjuus.
1975 sündis tütar Margit.
KuKu klubi laiahaardeline perenaine
1980 vahetas Meiusi töökohta – hakkas kokaks KuKu klubi köögis. 1981. aasta alguses valiti ta klubi juhatajaks. Ruumid suutis Enelin kiiresti särama lüüa. Heinz Valk on meenutanud: «Tal olid fenomenaalsed võimed tollases kitsikuses meile igasuguseid jooke ja roogasid hankida. Klubi köök oli erakordselt hästi varustatud. Kunstnike juubelite puhul tõi ta välja selliseid delikatesse, mida tavalistes kohtades iialgi ei näinud. Oma sõpradele ja usaldusisikutele hankis ta palju muud, Žiguli varuosadest defitsiitse mööblini. Tema poole võis alati pöörduda, Meiusi tõi kõik välja.»
Enelin tahtis tõestada, et ta on asendamatu. Peagi sai tast Kunstnike liidu ja Kunstifondi ametiühingu esinaine. Sellega kaasnesid käigud Moskvasse ja peagi muutus Enelin Moskva kunstileu võimukoridorides omainimeseks. Ta ajas oma atraktiivse välimusega paljudel pea segi: šikilt riides, prantsuse lõhnade pilv ümber, alati muljetavaldava soenguga. Enelin oli erakordselt hea suhtleja ja sisendusjõulise jutuga.
Enelin korraldas Moskvas mõned kohtumised tähtsate ministritega ja sai loa Tallinna moepäevade läbiviimiseks. 1987. aasta moekunstnike konkurss tekitas Nõukogude Liidus suure vastukaja ja Olümpia hotelli saabus arvukalt moekunstnikke. Kuigi Enelin oli moeringkondades ametlikult eikeegi, oli ta ainus, kes selles kaoses korda suutis luua.
1989 korraldas Inorek moefestivali traditsiooniliselt linnahallis ning Enelin oma moekonkursi nüüd juba aasta tagasi asutatud firma Enelin egiidi all Pirita purjespordikeskuses. Need lõppesid Enelinile haiglas. Diabeet andis endast tunda. See festival jäi Inorekile viimaseks, 1990 olid moepäevad juba tervenisti Enelini päralt. Moepäevade krooniks oli VIP-külalistele peolaud Georg Otsa pardal.
Tärkava kapitalismi esimesed firmad
1990 sai Enelin loa asutada Ühendus Eesti Moedisain. Sellest sai firmade võrgustiku süda.
Septembri esimestel päevadel toimus linnahallis mitmepäevane lillepidu. Selle algatajaks oli kunagi olnud Pirita lillekasvatuse näidissovhoos ja Kirovi-nimeline näidiskalurikolhoos. Nüüd toimus pidu juba Enelini nime all. Ta püüdis haarata enda kätte kõike, mis vähegi iluga seotud. Need peod olid uhkemad ja toretsevamad kui kunagi varem. Kust tulid sellised üüratud rahasummad, seda teadis ainult Enelin.
Ilmselt suutis Meiusi Moskvast välja võluda hiigelsummasid. Teine rahaallikas oli kahtlemata moe- ja disainifirma Enelin, mis oli suutnud Tallinna Sõpruse puiesteel välja rääkida ligi tuhat ruutmeetrit pinda ja kus õmmeldi naiste- ja lasterõivaid.
1991 lahkus ta KuKu klubi direktrissi kohalt.
Moepäevad, missindus, film
Kõiki Meiusi ettevõtmisi iseloomustas fantastiline organiseerimisvõime, isikliku võlu oskuslik rakendamine ning toretsev joon.
Aastalõpuballid Lillepaviljonis olid midagi sellist, mida eestlasest televaataja polnud seni veel näinud. Kogu rikaste ja ilusate maailma glamuur laotati lihtsate televaatajate silme ette, kes lummatult jälgisid võluvat Enelini ja šarmantset Urmas Otti õhtujuhi osas.
1991. aastal korraldas Meiusi Pariisis moeetenduse Hausmanni kuplis ja kohtus Pariisis Paco Rabanne’iga. Sügisel tõi Meiusi haute couture´i särava tähe tollasesse Sakala keskusesse oma kollektsiooni näitama. Prantsusmaa pealinna jõuti ka järgmisel aastal, kuid siis pidid mannekeenid leppima vaid video- ja fotosessioonidega Pariisi kohvikute ees.
/nginx/o/2017/04/19/6565021t1h3769.jpg)
Enelinil oli suur roll selles, et 1992. aasta ESTO päevadest New Yorgis võttis arvukalt osa Eesti kultuurirahvast. Tema kulu ja kirjadega lendas Ameerikasse mõnikümmend eestlast. Seal ajas Enelin ka omi asju. Nimelt leidis just seal aset Enelini rahalisel toel valminud mängufilmi «Need vanad armastuskirjad» esilinastus.
Enelin oli seda Mati Põldre mängufilmi toetanud 6,5 miljoni rublaga. Kui talle mingi idee meeldis, siis aitas ta selle teostamisele kaasa. 1992. aastal oli see vaadatuim film. Sellele vaatamata tekkisid selle ümber leviprobleemid ja skandaal piletitulu jagamise ümber.
1989 oli Tiina Jantson alustanud oma modellikooliga Sixtina. Kuid ka Enelinil keerlesid peas samad mõtted ja ta tegi selle eeskujul ka oma kooli, mida kureeris tema tädi.
1988 vallandas Valeri Kirss missinduse buumi. Enelin ei saanud sellest kõrvale jääda. 7. märtsil 1993 toimus Viljandis esimene Enelini korraldatud missikonkurss Eesti Miss. Tema üritus oli talle omaselt suurejooneline. 2 miljonit krooni ja 40 000 dollarit väärt. Jant kahe missiga jätkus veel aastaid.
1993. aastal pärjas sotsiaalministeerium Enelin Meiusi suursponsori auhinnaga. Riik tunnustas sellega Enelini eestvõtmisel moodustatud Lootuse fondi. 1994 lubas Meiusi anda leukeemiahaigete laste raviks 3 miljonit, kuid lubaduseks see jäigi. Lootuse fondi arve oli tühi. Sellest puhkes üks esimesi ja suuremaid skandaale.
Saladuslooriga kaetud eraelu
Tegusa ja silmapaistva Enelini eraelu oli kaetud saladuslooriga. 1994 ajakirjas Elu Pilt pani ajakirjanik Ene Vool ta uljalt paari Urmas Otiga. Kuigi Enelin rääkis oma intervjuus ainult «temast», mainimata kordagi nime. Intervjuu lõpus sedastas Enelin: «Minu mees on minu töö.»
Urmas Oti eluloo kirjutajad pole kunagi vajalikuks pidanud tema ja Enelini suhteid rõhutada, kuigi tolleaegsetelt artiklite illustreerimiseks avaldatud piltidelt vaatasid nad sageli koos vastu. Ott seisis ustavalt Enelini kõrval ta vastuvõttudel ja ballidel ning oli sageli külaline ka tema kodus. Enelin elas Pirita-Kosel suures eramus, mis oli vist renditud. Poolkeldrikorrusel elas turvamees oma perega. Üksvahe tegi Enelin seal iga kuu sõpradele õhtusööke ja toidud valmistas ise. Tihti olid seal Salme Reek, Enno ja Tiina Tammer, tütre mees Vatšagan Arutjunjan, tütar, Urmas Ott, Aapo Pukk.
Kui süüvida Enelini ärilistesse ettevõtmistesse, siis üks oli see, mis Enelin ise rääkis, ja teine see, mis tegelikult toimus. Ta andis palju intervjuusid, tal oli palju ideid ja projekte korraga käsil. Tema meelest väga edukad. 1994 ilmus Äripäevas artikkel «Enelini hiilgus on tühi seebimull». Enelin oli marus: «Kui mind on praktiliselt nullitud, pean ma tõusma ja enda kaitseks asju avalikustama.»
Enelin ja tema firmad ning salapärane kadumine
Enelini ärivõrgustiku keskmeks oli Ühendus Eesti Moedisain Enelin. Firma sai loa ka valuutatehinguteks. 1991 loodi AS Enelin. Põhitegevusalana rõivaste tootmine ja eesmärgina Eesti Moedisaini majanduse juhtimine.
Märtsis 1992 pandi alus AS Enelin Mood. Selles fikseeriti ka Dvigateli osalus maatüki näol, kelle territooriumile Enelin asus rajama õmblusvabrikut. 1994 oli Enelini ja Dvigateli osalus juba mõlemal 35 protsenti, ülejäänu kuulus teistele osanikele. Dvigatel tahtis pooleliolevat ehitust maha müüa, kuid Enelin astus sellele vastu. Lõpuks selgus, et nii halvas seisus hoonet ei tahtnudki keegi osta.
1993. aastal ostis Meiusi kaks riiulifirmat, võttes mõlemale firmale laenukohustuse, kavatsedes osta tselluliidiravi- ja ilusalongiseadmeid Prantsusmaalt. Meiusi väitis, et sõlmis lepingu, mis andis Eesti Moedisainile ainuõiguse müüa kõigis endistes liiduvabariikides LPG Systemsi massaažiaparaate. Mõne aja pärast aga selgus, et Meiusi ainuesindusõigus osutus blufiks.
Teda ei huvitanud eriti ettevõtmised, mis võisid olla äriliselt kasulikud, aga millega ei kaasnenud välist sära. Oma võlausaldajatega käitus Enelin üsna süüdimatult. Vanade võlgade tasumise asemel võttis ta järjest uusi juurde. Juba septembris 1994 jäi Enelin ilma Moe ja Disaini AS-st Enelin, mis oli läinud 1 krooni eest Sotsiaalpanga omandisse. Ning 1995 jaanuaris Enelini varad arestiti.
Alustatud pankrotimenetluse kõik võlad olid kokku üle 12,1 miljoni krooni. Varasid oli firmadel kokku vaid 3,3 miljonit. 16. oktoobril 1995 kuulutas Tallinna Linnakohus välja Ühenduse Eesti Moedisain Enelin pankroti.
Kuid Enelini ennast ei leidnud keegi…
Veebruaris 1996 toimus võlausaldajate koosolek. Nõudeid oli esitatud üle 22,6 miljoni krooni. Võlausaldajad jäid sisuliselt pika ninaga. Võlga tahtsid tagasi saada ka petetud allilma autoriteedid. 15. augustil pääses Enelin üle noatera Moskva kriminaaljälitajate käest, kuna tal oli probleeme ka Venemaal asutatud firmade ja laenudega. Kriminaalsete struktuuride huvi Enelini vastu leidis kinnitust ka Eestist. On arvatud, et Enelin ei põgenenud mitte kohtu ega pankrotiasjade eest, vaid hoopis talle jahti alustanud nahktagidega meeste pärast.
Aastad möödusid. Aeg-ajalt ilmus ajakirjanduses üksikuid lugusid Enelinist ja tema võimalikest tegemistest, kuid need rajanesid oletustele ning kujutasid endast pigem legende.
2008 oli Kanal 2 eetris lugu Enelini emast Maimu Kassist, kes näitas pilte tütre Moskva korterist. Tegelikult oli Enelin pidanud sealt siiski juba võlgade pärast 2002 välja kolima. Ta asus elama Moskvast 50 km eemal Dmitrovi linna lähistel asunud spordi- ja tervisekeskusesse, kus tema käsutusse andis tasuta kolmetoalise suvemaja laskesuusataja Vladimir Solontsov. Enelin elas seal ühes oma uue elukaaslase Viktor Kovalenkoga, kes oli tegutsev kinnisvaraäris. Neil oli perioode, kus raha üldse ei olnud, sest seda kulus palju Enelini rohtude peale.
Enelini tervise oli lisaks suhkruhaigusele röövinud teda 90ndate lõpus tabanud insult, mis oli osaliselt halvanud tema alakeha. Jalgu ohustava gangreeni tõttu käis Enelin kuuldavasti seitsmel operatsioonil. Lõpuks võeti maha terve vasak jalg ülaltpoolt põlve.
On tagasiteed või ainult lohutu lõpp?
2009 oli enampakkumine Viljandimaa Saarepeedi valla söökla rentimiseks. Konkursil osales esindaja kaudu ka Enelin Meiusi. Oma kaaskirjas kirjeldas Enelin lennukaid plaane oma kunagise koduvalla söökla renoveerimiseks ja laiendamiseks. Märtsis 2009 lubas ta Eestisse tagasi pöörduda. Vaatamata kõigele olnule oli Enelini karisma ja veenmisjõud siiski nii suur, et 1,5 kuud hiljem jõuti rendilepingu allkirjastamiseni. Ometi lõppes see afäär septembris järjekordse võlaga ja lepingu ülesütlemisega. Saarepeedi sööklas ei toimunud midagi.
Oma elu viimase aastakümne elas Enelin maadeldes suurte terviseprobleemidega. Tal ütlesid üles neerud ja ta pidi pidevalt tilgutite all käima. 2009. aasta kevadest viibis raskelt haige tütre juures ka ema Maimu: «Hea tahtmine oli tal elada sellises seisus. Oleks ma teadnud, et pean oma lapsega niimoodi vaeva nägema, poleks ma Moskvasse tema juurde läinudki.»
Maimu läks kümnepäevase viisaga, et oma silmanägemist ravida, ja jäi Venemaale kaheks aastaks. Kuni tütre surmani. «Tema neerud ütlesid üles, keha oli vett täis. Ta süstis end ise, arst käis kodus. Mul tuleb silme ette pilt, kuidas ta süstlanõelaga endasse auke torkis, et vesi välja tuleks… See oli väga kurb pilt» meenutas Kaja Roometsale antud intervjuus 2014. aastal 80-aastane ema.
2010. aastaks olid Enelin Meiusil amputeeritud juba mõlemad jalad. Ema tahtis raskelt haige Enelini lõpu eel Eestisse tuua, kuid arstid ei lubanud. Maimu meenutas: «Kui tema mees Viktor hommikul linna tööle sõitis, siis olin mina Enelini kõrval, kuid mitte kordagi ei rääkinud me tema surmast. Viktor oli hea mees, hoidis Enelini väga. Kui Enelinil oli pisut parem, siis tegi ta õhtuti arvutiga tööd.»
Kuid 2011. aasta 15. veebruari hommikul rauges Enelini jaks. «Ta hüüdis mulle veel oma voodist, et mammi, too mulle kiiresti korvalooli. Kiirustasin tema juurde, kuid ta ei jõudnud mind enam ära oodata.»
2011. aasta veebruari lõpul saabus Maimu kahe kohvri ja tuhaurniga Balti jaama. Poeg tuli talle otse kupeesse vastu, sest ema silmanägemine, mille pärast ta Moskvasse tegelikult kunagi läks, oli veelgi kehvemaks muutunud. Ema süda valutas, et ta ei saanud täita oma tütre viimset soovi: võtku ta Moskvast Eestisse sõites kaasa tema angoorakiisuke Maks. Viktor, hea mees, oli kiisule isegi spetsiaalse puuri ostnud. Rongi sisenemisel põrkuti vastu bürokraatiat: kass oleks lubatud rongi alles siis, kui Maimu oleks endale ja kassile eraldi kupee ostnud, selleks aga raha polnud.
Tütre soovil maeti Enelin Meiusi kaks kuud hiljem, 30. aprillil salaja Pärnamäe kalmistule. Surmakuulutuse pani tütar lehte alles pärast matuseid.
Artikli kirjutamisel kasutatud allikad: