/nginx/o/2017/03/30/6502223t1hd3bd.jpg)
Armastuse kogemine ei ole mehe jaoks kunagi sama, mis naise jaoks. Olgugi, et meie lapsed kasvavad täpselt samade mõjutustega keskkonnas, on nende suhtumine armastusse väga erinev. Väike Naine pani mind juba kolmeaastasena õhtuti proovile, kui olime magama jäädes oma traditsioonilised tundeavaldused ilusti ära vahetanud. Armastusest kirjutab portaalis Parim Aeg Liina Valner.
«Emme, ma armastan sind!» ütleb mees ning kuuldes vastuavaldust «Mina sind ka!», on ta reeglina rahul ning valmis koheselt magama jääma. Tema magamajäämiskiiruse näitajad ongi muide meie pere parimad. Ükskord ma ütlesin talle vastuseks: «Mina sind ka! Maailma kõige, kõige rohkem, kallike!», mispeale mees voodis istukile tõusis ning küsis: «Mida sa ütlesid?»
«Aa, ei midagi kullake, maga edasi.»
Armastusest veel tema puhul niipalju, et ühel õhtul avalikustas ta, et on ühte lasteaiakaaslasesse armunud.
«Emme, ma armastan Emilit!»
«Nii tore, ta on hästi armas tüdruk tõesti.»
«Aga ma armastan teda ainult lasteaias!»
«Miks siis?»
«No aga ma NÄEN ju teda ainult lasteaias?»
No selge see, nüüd mul ühendas tänu temale ära ka elu jooksul paar korda (pealt) kuuldud värske suhte meespoolne hüvastijätu-ütlus: «No olgu, kui näeme, siis räägime!» Mille peale klassikaline naine tõenäoliselt jubeda südamevalu saaks, sest ilmselgelt oleks tema jaoks sobivaim vastus: «Helistame juba täna õhtul ja siis homme ja ülehomme jne iga päev vähemalt kaheksa korda...»
Naine aga armastusse nii iseenesestmõistetavalt ning igava lähenemisega ei suhtu.
«Emme, ma armastan sind!»
«Mina sind ka, kallike!»
Vaikus.
«Emme, miks sa mind armastad?»
«No eks ikka sellepärast, et sa oled mu maailma kõige kallim väike tütreke!»
«Eiii, ma küsisin, et miks sa mind armastad?»
Loe edasi portaalist Parim Aeg.
/nginx/o/2017/01/30/6294465t1h2d4d.jpg)