Ära teha või edasi lükata?

Foto: Panther Media/Scanpix

Üllatuslikult võime avastada, et omal vabal tahtel alustatud elevust tekitav ettevõtmine võib ühel hetkel rõhuda kui veskikivi kaelas. Miks selline ebameeldiv muudatus tekib? Kuhu kaob motivatsioon? Terapeut Jana Reidla selgitab salasona.eu-s lahti, mis on pideva edasilükkamise taga.

Võtame näiteks magistritöö kirjutamise. Teed otsuse, et lähed magistriõppesse, oled õnnelik, et ülikooli sisse saad, oled rahul, kui magistritöö teema kirja saab. Tähtaeg tundub olevat mõistlikus kauguses. Teed plaani, otsid kirjandust, hakkad koostama küsimustikku empiirilise uurimuse jaoks. Nii. Kusagil siinkohal hakkavadki varitsema ohud motivatsiooni kuluma hakkamiseks. Tööfaili avamist panevad edasi lükkama kiireloomulised tööülesanded, lapse haigestumine, kaunis kevadilm, sõbra sünnipäev. Lohutad end mõttega, et järgmisel nädalal on rohkem aega ja tegeled siis korraga intensiivsemalt oma uurimistööga.

Edukad inimesed ei kuluta tahtejõudu ära

Roy F. Baumeister ja John Tierney kirjutavad raamatus «Tahtejõud», et edukad inimesed ei kasuta tahtejõudu viimase kaitseliinina katastroofist pääsemiseks, igatahes mitte alalise strateegiana. Teadlased on oma üllatuseks avastanud, et tugeva enesevalitsusega inimesed kulutavad vähem aega ihadele vastupanemiseks kui teised. Kuidas see neil õnnestub? Tuleb välja, et neil ei ole vaja tahtejõudu liiga palju kulutada seetõttu, et nad on osanud oma elu korraldada selliselt, et oleks vähem kiusatusi ja sisekonflikte. Nad teevad realistlikke plaane, ei anna töö tellijale katteta lubadusi lõpptähtaja kohta, ei võta ette projekte, milleks oskusi napib, viivad auto töökotta enne, kui see üles ütleb, enne tähtsat esinemist hoiavad eemale hommikuni kestvast peost, ei varu endale koju toidukoormaid, kui teavad, et on oht üle süüa jne. Ühesõnaga, nad ei veereta enda teele ise raskusi juurde ja hoiavad etteaimatavatest karidest eemale. Seetõttu ei ole nende elu pidev tulekahju kustutamine.

Komistuskiviks on impulsiivsus, mitte perfektsionism

«Tahtejõu» autorid teavad, et nii psühholoogid kui otsustusvõimetud inimesed ise veeretavad sageli süü perfektsuse tagaajamisele. Perfektsionistid õigustavad end sageli just nii: töö ei edene, kuna soov teha kõik ideaalselt kutsub esile ärevuse. Kuigi see kõlab teoorias tõepäraselt, pole teadlased korduvatest katsetest hoolimata leidnud selget seost edasilükkamise ja perfektsionismi vahel. Samal ajal on palju kõrgete standarditega inimesi, kes ei lükka alustamist edasi ja saavad töö tähtajaks valmis. Milles siis asi?

Edasilükkajate kohta tehtud uuringutes tuleb nende ühise iseloomujoonena esile impulsiivsus. Lisaks näitavad viimase aja uuringud, et edasilükkamine on vähem naiste ja rohkem meeste (eriti noorte meeste) probleem. Neil on rohkem raskesti kontrollitavaid impulsse. Mida impulssidele allumine meiega teeb? Impulsiivsus ei talu rutiini. Kas tuleb tuttav ette tegutsemismuster: kui on vaja aruannet kirjutada, haarab käsi tolmulapi järele või tekib vastupandamatu isu kooki küpsetada või arvutimängu mängida või autot putitada. Selle põhjuseks on soov saada kohe hüvitist – teha seda, mille tagajärg on kohe nähtav või mis pakub viivitamatult rahuldust. Impulsiivsuse domineerimine ei lase enese premeerimist edasi lükata. Sedasorti indiviid valib kohese heaolutunde ja lükkab edasi töö, millest tuleks iga päev teha rutiinselt tükike ja tulemus on alles mägede taga.

Edasilükkamine mõjub halvasti tervisele

Edasilükkajad kinnitavad endale, et edasilükkamine motiveerib neid viimasel hetkel tõhusamalt tööle. Teadlased tegid üliõpilastega katseid, mis kinnitasid, et taolisel enesepettusel on kõrge hind – see mõjub tervisele. Edasilükkajate elu on ilus, kuni tähtajad on alles kaugel. Eksperiment semestritööd kirjutavate tudengitega näitas, et semestri keskel esines kergemalt haigestumist just varajastel tegutsejatel. Need, kes alles tähtaja kukkumise eel lõpuspurdi tegid, haigestusid lõpuks palju tõsisemalt ja pikemalt. Mõned kroonilised edasilükkajad ei jõudnud tööd ka edasilükatud kolmandaks tähtajaks valmis. Üks neist helistas viimasel päeval, paar tundi enne seda, kui hinne pidi registris olema õppejõule ja palus muretul toonil endale meenutada, kuidas ikka oli selle semestritöö tähtajaga …

Tahtejõu väljakurnamine

Kuidas muutub edasilükkamine krooniliseks hädaks? Teadlaste sõnul on tahtejõud ära kulutatav ressurss. Kuigi iga päev võib korraliku une ja hommikusöögi järel alata värske ja uuenenud tahtejõu varuga, hakkab see päeva jooksul erinevatele asjadele reageerides kahanema. Kõik päeva jooksul tehtavad otsused ja valikud võtavad tükikese tahtejõudu. Kui keelad endale lõuna ajal koogitüki, mida sünnipäevalaps pakub, aga ka siis, kui sunnid end naeratades kuulama kolleegi igavat juttu või hoiad keelt hammaste taga, kui ülemus sinust ignorantselt «üle sõidab». Teadlaste sõnul kurnavad energiat isegi hüpoteetilised otsused – näiteks kaalumine, kuhu puhkusereisile sõita või siis ikkagi üldse mitte sõita või kelle kasuks mingil hääletusel otsustada. Nii et kui päev läbi kahtluste ja kiusatustega võidelda, end teistele meeldivalt käituma sundida, teha asju, mida tegelikult ei taha teha, kurnab see tahtejõu ära.

Tahtejõu kurnatusest annab märku, et otsuseid ja valikuid on veel raskem teha kui tavaliselt. Plusside-miinuste vaagimine on üle jõu käiv vaimne pingutus. Impulssidele alla andmise soov on tugevam kui tavaliselt. Kui söön jäätist, siis ikka liitri korraga, kui hakkan vinguma, siis ikka nii, et kõik saavad teada, mida nad sünnist saati on valesti teinud. Jah, ka tasakaalukaks ja õiglaseks jäämine on selles staadiumis raske. Madala energiatasemega (ärakurnatud tahtejõuga) tehakse otsuseid, mis näivad lihtsad ja turvalised, säilitavad status quo’d, aga nende lühiajalise kasu eest tuleb hiljem tasuda pikaaegse «tagasimaksega». No näiteks siis, kui on vaja suhteid lappima või ülekilosid maha võtma hakata.

Sisemine tasakaal ja isiklikud põhimõtted

Kokkuvõtteks võib öelda, et oma tahtejõu kulutavad kiiresti ära need, kes juhinduvad liialt teistele meele järgi olemisest ega usalda iseennast. Eespool sai mainitud, et ennast hästi valitsevad inimesed ei pea kulutama väga palju aega ihadega võitlemisele. See tähendab, et nende tasakaalukust ei kõiguta impulsid, neil on põhimõtted, millest juhinduda. Iga kord, kui teed midagi oma sisemiste põhimõtete vastaselt, kurnad oma energiat. Kui energiatase on madal, muutud kergesti ärrituvaks või huvituks, lased elul end triivida, kuhu juhtub. Sellepärast räägivadki holistilise maailmavaatega inimesed vajadusest leida enese tasakaal, olla oma keskmes.