Tantsijatar Erika Tetzky Estonia teatrile ohverdatud elu

Erika Tetzky Foto: Geni.com

Ainsa soolotantsijana polnud tal omal ajal ühtki võistlejat. Ta on üks Andrus Kivirähki romaani «Liblikas» peategelastest. Väike liblikõrn naine, kes meenutas nukku. Müstiline linnust sündinud naine …

Kuidas saada tantsijaks?

Erika Anna Maria Dagmar Tetzky sündis 13. märsil 1894 Virumaal, Kadrina kihelkonnas, Arbavere veski möldri tütrena. Juba varajasest noorusest peale tundis ta igatsust näitlemise ja tantsu järele. Selle päris ta tõenäoliselt oma emalt, kes oli asjaarmastajana mänginud Viljandi Koidu seltsi laval. Erika õppis Tallinnas tütarlastekoolis, kus juba õpilasena tähelepanu äratas oma annetega tantsus. Koolipidudel esines väike habras Erika alati soolotantsijana.

Tantsijaks saada näis olevat võimatu eesmärk. Tolleaegses Tallinnas puudus igasugune sellealane õppimisvõimalus. Siiski näis mingisugune lähemale pääsemise võimalus olema teatris.

Ballett Estonias hakkas arenema tänu saksa teatri eeskujul repertuaari võetud operettidele. Enne 1910. aastat tegid Estonias operettidele tantsuseadeid mitmed eri rahvusest tantsijad. Tantsujuhiks oli kohaliku Saksa teatri ballettmeister Marta Kampfe, kes paaris operetis andis 10-rublalise tasu eest juhatust koorile ja solistidele. Preili Kampfe tegevus Estonias piirdus vaid näpunäidetega. Sidney Jonesi operett «Geisha»  oli 1907 esimeseks sellelaadseks pääsukeseks.

Esimene tantsupaar Estonia teatri operettides

Theodor Altermann võimaldas äsja koolipingist tulnud Erika Tetzkyl osa võtta näitekursustest, mida korraldas Karl Jungholz. 1911 aastal astus Tetzky Estonia teatri truppi, kus tal tuli üles astuda nii operettides kui sõnalavastustes, sest olla ainult tantsija, polnud tollal teatris veel võimalik. Tantsudega oli võimalik esineda vaid operettides. Nendes hakkaski ta esinema koos August Michelsoniga, kes juba varemalt preili Kampfe juhatusel oli sellel alal tasapisi tegutsenud, kuigi ta draamalavastustes oli olnud peamiselt esimeste armastajate osade kehastaja. Lavastajaks oli peamiselt Paul Pinna.

Augustist ja Erikast kujunes välja esimene tantsijapaar, kelle soolotantsud leidsid üldiselt tähelepanu ja tunnustust.

1913-1914 täitis ballettmeistri kohuseid lühemat aega venelanna N. Smirnova, kes lavastas ka esimese pääsukesena ballett-pantomiimi «Unenägu kujuraiuja töökojas», mida kanti ette üldse vaid viis korda.

Tetzky ja Michelson esinesid kaua aega anonüümselt, nende nimesid kavalehtedele üldse ei trükitudki. Alles «Lõbusa lese» etenduse puhul 1915. aastal leidub kaval juba järgmine märkus: «3. vaatuses: ameerika tants «Tres-Montarde». Tantsivad Erika Tetzky ja August Michelson.» Ja juba võtab nende esinemise kohta sõna ka üks kohalikke lehti, märkides muuseas: «Ameerika tantsus näitasid prl. Tetzky ja härra Michelson, et neil jalad küll kaunikesti väledalt käivad, ühes sellega aga ka, et Tallinnas vist kohta ei ole, kus sellel alal midagi juure võiks õppida.»

Pärast seda hakkas arvustus üha rohkem sellele esimesele tantsivale paarile pühendama erilist tähelepanu ja heatahtlikku tunnustust. Nii kirjutab Tallinna Teataja 1917. aastal opereti «Kõrgus lõbutseb» esietenduse puhul: «… nimetan sama (2. vaatuse) lõpul tantsitud apachchide tantsu, mis oma jultunud temperamendi ja omamoodi elegantsiga õige üllatavalt mõjus.» Opereti «Lahutatud naine» juures trükiti nende nimed kavalehtedele esmakordselt kui tantsude seadjate omad.

Seda nimetati tantsuabieluks

Ühised huvid liitsid paari kokku ka väljaspool lava. 1916. aastal abiellus Erika näitleja August Michelsoniga (eestistatud Mihklisoo). Neil sündis poeg Hans 8. novembril 1916. aastal. Liina Reiman on kirjeldanud neid oma memuaarides: «Nad olid nii ühte moodi, väikesed ja tõmmud, nagu oleksid nad pärit kuskilt lõunast, Hispaaniast või Itaaliast. Neist saigi abielupaar. Nad olid esitantsijad operetis ja ooperis. Mõlemad ilusad ja graatsilised, Erika Tetzky eriti veetlev ja armas. Ta soontes voolas tõelise tantsijanna veri ja temas vibreeris ehtne tantsuvaist.»

Abielupaar Michelsonidest algab Estonia tantsuteatri pidev areng. Maailmasõja päevil oli Erika Tetzky iga tallinlase lavalemmikuks. Kogu oma ihu ja hingega oli ta kiindunud teatritöösse. Tantsijail tuli õppida ja lasta tantse koostada ainult oma kulu ja kirjadega. Kuna neil alguses puudus eeskuju ja oskus uute tantsude seadmiseks, siis lasksid nad kohaliku Saksa teatri ballettmeistril Richmschil seada omale ühe madrusetantsu, mille eest kokku seadja võttis viis rubla. Teatri juhatus hiljem seda kulu tantsijaile ei kompenseerinud, põhjendades, et «see on teie eralõbu».

Paar jõudis esinema ka väljapoole teatrit

Isegi 1917. aastal, kui abielupaar Michelsonide tantsuetendused olid operetipublikus leidnud juba täieliku tunnustuse, ei muutunud juhatuse suhtumine selles asjas. Sel aastal õnnestus neil ennast täiendada tantsu alal Petrogradi keiserliku Maria teatri ballettmeistri Aleksandr Tšekrõgini juures, käies kaks korda nädalas tunnis ja maksid iga kord kümme rubla. Seegi raha tuli maksta omast taskust. Samal ajal oli nende palk Estonias vaid 70-80 rubla kuus.

August Michelsonist sai nüüd tantsujuht-näitleja. Nad hakkasid esinema ka väljaspool teatrit oma tantsukavadega. Vaevalt oli Tallinnas tollal lõbustusasutust, kus nad poleks esinenud. Populaarsemateks tantsudeks siis olid tango, cakewalk jt. Publikule meeldis ka saksa rahvatants «länder», mustlastantsud jt võõramaised asjad. Nende peamiseks alaks olid aga siiski karaktertantsud. Mõlemad tantsijad olid nii populaarsed, et neid kutsuti hea tasu eest esinema heategevusüritustele, koolidesse, pidudele. Mõnes koolis tegutsesid nad isegi tantsujuhtidena.

Teatri «Estonia» näitlejad Erika Tetzky ja August Michelson (Mihklisoo) esinemas. Foto: Fotis

Michelsonid esinesid ringreisidel ka kõigis kodumaa linnades, kus said alati erakordselt sooja vastuvõtu osaliseks. Olid ju nende ettekanded ennenägematuks uudiseks. Pärast etendust Viljandis tuli sealne tuntud raamatukaupmees ja kirjastaja Hans Leoke nende juurde ja ütles: «Mõtlen, et viibin Berliinis. Kuid nüüd pole mul vaja sinna enam minnagi, Berliin tuleb ise Viljandi.»

Need kütmata teatrisaalid…

Oli vene enamlaste aja ja saksa okupatsiooniaja vaheline lühike periood, kus teater sai oma tegevust jätkata. Kuid polnud põletusmaterjali, millega hoonet kütta. Vana Estonia lavatagused ruumid olid külmad. Seda ei kannatanud Erika õrn keha. Tema ei saanud esinemise ajal kasukat selga ajada, jääkülmas teatris pidi ta tantsima oma kerges rüüs. 12. märtsil, just oma 24ndal sünnipäeval murdis äge pleuriit näitlejatari tõvevoodisse. Kuu aega viibis ta kodusel ravil, siis aga toimetati diakooniahaiglasse.

12. mail 1918, kauni kevadise pühapäeva õhtul, mängiti Estonias operetti «Tuisu-Triinu», milles mängis kaasa ka August Michelson. Esimese vaatuse lõpus toodi haiglast sõna, et tema naine on suremas. Näitleja katkestas etenduse, võttis voorimehe ja kihutas grimeerituna hospidali. Kui ta jõudis oma naise voodi juurde, hakkas parajasti haiglaaknast hele loojuv õhtupäike sisse paistma. See elustas veel kord surija hinge. «Päike, päike,» sosistas ta ja siis, õhtuses päikesepaistes, sulges noor tantsijanna igaveseks oma silmad.

Ta hauakääbas Kopli kalmistul mattus üleni esimestesse kevadlilledesse.

Ooperi- ja balletiteatri sünni sümbol

Pärast naise surma tantsis August Michelson veel mõned korrad Emmi Holtsiga ja proua Alboga, aga loobus siis lõplikult tantsust. 1948. aastani kuulus ta Estonia draamatruppi, kuni surmani 1952 oli Draamateatri näitleja. Poeg Hans-August mobiliseeriti 1941. aastal punaarmeesse ja langes 1943. aastal lahingus. 1951 maeti Erika Tetzky ümber Metsakalmistule.

Andrus Kivirähk valis oma 1999. aastal ilmunud romaani «Liblikas» peategelasteks just August Michelsoni ning Erika Tetzky ja ajastuks enneilmasõjaaegse Estonia. Kui Estonia teater asus oma juubelit tähistama, siis võtsid nad selle raamatu etenduse aineseks. Tõnu Kõrvitsa loodud ooper varalahkunud Estonia tantsijannast Erika Tetzkyst jõudis lavale teatri juubelipidustusteks 13. septembril 2013.

Artikli kirjutamisel on kasutatud järgmisi allikaid:

Ivalo Randalu, August Mihklisoo. «Estonia» lauluteatri rajajaid. Tln., 1981