Eesti ema Dallases: kui sa lähed sünnitama, kuid tagasi pead tulema lapseta...

Foto: Roman Dekan / PantherMedia / Scanpix

Lapseootus on paljudele üks kaunemaid kogemusi. Tavaliselt on see täis ootusärevust, shopping'ut uue pereliikme jaoks, roosat ja helesinist rõõmu … Kõigel sellel ilusal on aga ka pahupool, millest tihti ei räägita. Kahjuks on lapsekaotus kas nurisünnituse, surnult sündimise või imiku äkksurma läbi statistiliselt üllatavalt kõrge. Üks igast neljast naisest on kogenud seda. See number on hirmuäratavalt suur, kahjuks olen ka mina osa sellest statistikast. Mina olen üks neljast, kirjutab Roosa, Dallases elav Eesti ema portaalis Minu Pere.

Kui valge kleit oli kappi riputatud, noored armunud ja «usinad», oli pere planeerimine ka meie meeltes esimesel kohal. Pisipere juurde lisamine on just kui loogiline samm edasi, nii ka meil. Seitse kuud pärast «I do» ütlemist saime positiivse koduse rasedustesti tulemuse. Olime mõlemad elevil – meie esimene laps! See oli kuidagi väga eriline.

Rasedus kulges ideaalselt. Ja kui ma ütlen ideaalselt, siis see tõesti oli nii. Hea tervislik seisukord minul ja lapsel: võtsin kaalus juurde just nii palju kui pidi, laps arenes ideaalselt, vererõhk nagu meditsiiniraamatus kirjas … Ultrahelis beebi oma «varustust» ei näidanud ja ainuke asi, milles me kindlad polnud, oli beebi sugu. Ülejäänud oli ideaalne.

Kui oli käes täpselt 39+1 rasedusnädalat, ärkasin selle peale, et juskui peaks minema potile … väga, väga. Käisin ära, ei miskit, mõne aja pärast uuesti jne. Äratasin abikaasa ja helistasime igaks juhuks tema õele, et kindel olla, et see on nüüd õige asi. It’s time! Istusime autosse ja sõitsime haiglasse. Mäletan, et ütlesin abikaasale, et unustasime kaamera koju … Imelik, vist universum teadis, et seda pole vaja.

Kohale jõudes kinnitasid õed meie kahtlusi: tundub, et sünnitusprotsess on käsil. Meid viidi oma palatisse ja valmistati ette lapse grand entrance'iks (suureks tulekuks). Nooruke õde ei saanud südamemonotori kuidagi peale pandud, kutsus vanema kogenud kolleegi aitama. Kuni tal ka ei õnnestunud … ja järsku hakkas suurem siblimine pihta, aga keegi midagi meile ei öelnud. Kiirelt veeretati sisse UH-masin ja arst jalutas palatisse. Natuke külma geeli kõhule ja… ŠOKK!

Mäletan veel aastaid hiljem endiselt arsti nägu, hääletooni, isegi juukseid… ja neid sõnu, neid kuradi sõnu: «It appears the baby’s heart has stopped… I’m so sorry for your loss.» (Tuleb välja, et lapse süda on seisma jäänud. Tunnen teile kaotuse puhul väga kaasa) *Vaikus*

Ta rääkis veel midagi, ma ei tea mis need sõnad olid, ma ei saanud neist aru. Vaatasin abikaasale otsa ja esimesena asjana tuli meelde, et abikaasal võib tulla sellest stressist epilepsiahoog.

Loe edasi portaalist Minu Pere.