Mees mõtiskleb: elu mõttest Lembit Ulfsaku ainetel

Lembit Ulfsak Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Eile lahkus Lembit Ulfsak. Vikerraadios kuulsin vanu jutte temaga ja viimane lõik sellest, mis oli vestlus Pille-Riin Purjega, läks kuidagi eriliselt hinge. Vanameistri lahkumisest mõtiskleb meie lugeja Franz K.

«Minu ainus hobi on ootamine – ma ootan kevadet,» ütles Ulfsak, «aga tõsisemalt öeldes on minu hobi nö valmisolek, sest sa iial ei tea, millal tuleb mingi rahuldustpakkuv ja elumuutev töö või pakkumine.» Vestlus lõppes, aga siitmaalt alates improviseerin vanameistrit mälestades, sest minu jaoks läks see jutt kuidagi edasi, ta oleks justkui edasi rääkinud, ehkki tegelikult kõlas Amor Trio ja «Vihmasadu» ...

Lembit Ulfsak oleks justkui jätkanud nii:

Aga kui sa selleks hetkeks valmis pole, siis läheb see sinust mööda; sinul pole sellega asja, kui sa pole valmis; hobi ongi hoida end pidevalt valmis – nii vaimselt kui füüsiliselt. See võib olla hobi suure tähega, sest viib su aja, raha, su ressursi, aga samas on see hetk võimas, mil hobi pöördub hetkega su tööks. Ja sul on hea tunne, et nägid vaeva ja olid valmis.

Muidugi on siin ka omajagu kunstiinimese kurbust ja traagikat: sa võid väga kaua oodata, väga kaua olla valmis, aga seda hetke, milleks sa omast arust valmis oled, ei pruugigi kunagi tulla ja selleks peab juba omaette valmis olema. Inimese valmisolek selleks, et tegelikult ei tulegi põhimõtteliselt midagi, on see kõige tähtsam. Et inimene, saades aru, et kogu see SUUR SÜNDMUS ongi lihtsalt elu ise, millele targemadki mehed pole suurt teaduslikku mõtet suutnud leida, vähemalt sellist mitte, mida kannataks numbrite keelde panna.

Elu, see on pisike jupike aega sündimise ja suremise vahel. Suremist ei pea ootama, selleks ei pea end valmis seadma, vähemalt väliselt, sest see võib saada koormavaks neile, kes sinuga ikka arvestavad ja ei taha kuuldagi sellest, et sa pead ära minema, nendest lahti ütlema. Oma peas võime me kõiksuguseid asju mõelda, aga õnneks ei häiri meie mõtted teiste elu, küll meie teod. Vaata, inimene võib terve elu mõelda rohkem kui Einstein, aga kui sellele pole järgnenud ühtegi tegu, siis ei jää temast midagi järele. Jah, võib jääda mälestus õnnetust inimesest, kes kuidagi ei leidnud oma kohta, aga miks ei leidnud? Ta ei julgenud midagi teha, aga peab tegema ja tegutsema, sest muidu lämbud oma mõtetesse.

Minekust ... Aga kui sa lähed sedasi äkki ja ootamatult, siis on see teistele justkui käe tahtmatu panek vastu kuuma rauda: sa ehmatad, on kohutavalt valus, oled šokis, aga sa taastud sellest, sest tõmbad käe ära, ega lase end kuumusel ja kõrvetusel piinata ... Jääb vaid pisike arm sellest halvast hetkest. Sama on ka inimese lahkumisega: raks käib sinust läbi, kui sulle tähtis või lähedane inimese sureb, sa saad litaka, siis toibud ja saad aru, et ... Ta elab sinu peas, mõtetes ja mälestustes edasi. Ja siis sa veel imestad, kui võimas see on, see mälestus sellest elust, mis just lõppes. Silmist väljapressiv kurbusepisar muutub lõpuks rõõmsamaks.

Inimene on nii pisike keha poolest, tema elu nii lühike aja poolest, aga kõigest sellest võib jääda suur ja igavene mälestus, mis on suurem, kui elu ise ja see ongi elu mõte ... vist.