:format(webp)/nginx/o/2017/03/23/6482309t1h5b43.jpg)
Filmidest «Saatan kannab Pradat», «Näljamängud» jpt tuntud näitleja Stanley Tucci ja Broadway täht Audra McDonald astuvad Disney tänavuses suurteoses «Kaunitar ja koletis» üles üsna omapärastes rollides – üks neist klavessiini ja teine riidekapina … «Vahelduseks oli väga tore ennast ekraanil mitte näha, vaid ainult häält kuulata,» ütleb Stanley Tucci Londonis toimunud «Kaunitari ja koletise» pressipäeval antud intervjuus.
Kuna «Kaunitaris ja koletises» on teid nn inimestena näha vaid põgusalt, siis pidite seekord peamiselt töötama oma häälega …
Stanley Tucci: Jaa, ja see oli väga tore, sest alati on hea ennast ekraanil MITTE näha. Mulle ei meeldi ennast vaadata. Kuigi isegi häälega on nii, et kuulad ennast ja mõtled, et ehh, no ikka oleks paremini saanud.
Audra McDonald: Ma mõtlesin eile esilinastusel täpselt sama asja!
ST: Et Tucci oleks paremini saanud, jah? (Naerab).
AMD: Jaa, just! Ei, tegelikult pidasin silmas seda, et mul ei ole küll midagi enda ekraanilt vaatamise vastu, aga ma mõtlen alati, et oh, siin oleksin võinud selle asja sutsu paremini teha ja siin midagi teistmoodi ja nii edasi.
Kas see, kui saate väljendada end peamiselt vaid hääle kaudu, teeb teie arvates näitleja töö lihtsamaks või keerulisemaks?
ST: Mõnes mõttes kindlasti lihtsamaks. Mu meelest annab see vabaduse mängulisemalt tegutseda. Saab rohkem vigurdada.
AMD: Minu meelest on ka pelgalt häälega töötamine palju lihtsam, eriti sellise režissööriga nagu Bill Condon. Mulle väga meeldis, et Bill lasi meil palju improviseerida, see oli tõesti koostöö, mitte nii, et sulle öeldakse, et tee nii ja siis teedki.
/nginx/o/2017/03/23/6482311t1haa6a.jpg)
Stanley, teie karakterit «Kaunitari ja koletise» 1991. aasta multifilmi versioonis ei olnud, nii et te olite mõnes mõttes nagu «uus poiss klassis»?
ST: Noh, minu tegelaskuju lisamine uude filmi oli lihtsalt hädavajalik, muidu ei oleks see asi kuidagi toiminud. (Naerab) Aga tegelikult oli see kõik väga lõbus, isegi kogu aeganõudev ettevalmistus meigi ja soenguga nendeks stseenideks, kus ma nn inimesena üles astun. Režissööril oli väga kindel ettekujutus milline mu tegelaskuju peaks välja nägema ja kuidas käituma ning tema kindel soov oli, et ma räägiksin itaalia aktsendiga. Seda ma ka tegin, kuigi üritasin end tagasi hoida, sest kui ma oleks TÕELISE itaalia aktsendiga rääkinud, ei oleks mitte keegi mu jutust sõnagi aru saanud. (Naerab).
Kas te päriselus oskate klaverit või klavessiini mängida?
ST: Ei.
:format(webp)/nginx/o/2017/03/23/6482313t1hc851.jpg)
Milline on teie lemmikmuinasjutt läbi aegade?
AMD: See on väga hea küsimus. Ja tõtt-öelda üpris raske, sest ma olen muinasjutte alati veidi õõvastavateks pidanud. Võtame näiteks «Hansukese ja Gretekese».
ST: Oh, see on kõige õudsem. Jube!
AMD: Onju? Lapsed eksivad metsa ära ja nõid tahab nad ära süüa ja … See on üks hirmus muinasjutt! Muide, ma olen kunagi koolinäidendis selles muinasjutus nõida mänginud!
ST: Päriselt?
AMD: Päriselt, päriselt! Kusjuures ma küsisin õpetajalt, et kas ma võin pärast etenduse lõppu – kui mu tegelaskuju ehk nõid on ära surnud – uuesti lavale tulla ja laulda laulu «The Rose» – teate seda ju küll: «Some say love, it is a river…», mida esitas Bette Midler. Ja õpetaja lubas. Nii et ma tulin pärast etendust oma nõiakostüümis lavale ja laulsin «The Rose’i».
ST: Appi, ma ei või (Naerab täiesti homeeriliselt).
AMD: Jaa, see on naeruväärne, ma tean.
ST: Ei, aga päriselt, mina ei oskaks oma lemmikmuinasjuttu nimetada, ütlen vaid, et kõik need Grimmi muinasjutud on väga-väga häirivad. Samas – see vist nende point ju ongi.
Aga kas ja mida neil vanadel muinasjuttudel võiks teie meelest publikule tänasel päeval öelda olla?
ST: Et me ei ole sajanditega grammivõrdki muutunud, et meie fantaasiad ja hirmud on ikka samad ning jäävadki samaks.
Kas see kehtib ka «Kaunitari ja koletise» kohta?
ST: Põhimõtteliselt küll ja just sel samal põhjusel – inimese loomus pole ajaga muutunud. Nagu ka teadmine, et ilu ei ole siin maailmas kõige olulisem. Praegusel ajal on see viimane isegi aktuaalsem kui kunagi varem.
AMD: Just, sest me elame ajastul, kus väga suurel osal inimestest on nende välimus kinnisideeks saanud. Kõik need selfie’d ja kaamerad ja lõputu poseerimine … Rääkimata erinevatest filtritest, mille abil saad ju tegelikult ise valida, millisena sa end maailmale näidata soovid. Ja «Kaunitar ja koletis» viitab minu meelest väga intelligentsel moel sellele, et kogu see virtuaalelu on tegelikult väga kunstlik ja et kõige tähtsam on ikka see, mis su sees peitub.
ST: Või kui suur loss sul on. (Naerab). Tegelikult on Disney teinud üsna tänuväärt tööd, rääkides oma filmides universaalsetel teemadel ja väljendades hästi inimese loomust. Tehes seda küll ehk lihtsustatul moel, aga siiski väga hästi.
Kas on veel mõni vana Disney film, mille uusversioonis te kunagi mängida tahaksite?
ST: Ma ei teagi. Audra, sa ütlesid, et tahaksid mängida filmis «Escape from Witch Mountain»?
AMD: Jaa! Kas sa tead seda?
Ei löö praegu ette küll …
AMD: See on ka aastast 1975 ja ei ole ilmselt Euroopas nii tuntud, aga mulle on see film alati tohutult meeldinud. See on lastest, orbudest, kes avastavad, et neil on paranormaalsed võimed. Nii et ma veetsin lapsena tunde fantaseerides sellest, et mu vanemad ei olegi tegelikult minu päris vanemad ja et ma olen võimeline mõtte jõul asju liigutama.
ST: Ja selle peale tõusid sa püsti ja laulsid laulu «The Rose» … (Naerab)
/nginx/o/2017/03/23/6482307t1h32f6.jpg)
«Kaunitari ja koletise» 1991. aasta versioon oli tohutult populaarne, kas see pani uusversiooni tehes näitlejatele ka mingit laadi pinge peale?
ST: Ma tahan alati teha oma tööd väga hästi, ükskõik, mis see siis ka ei oleks. Ja ma mäletan, kuidas vaatasin seda 1991. aasta multifilmi oma kasulastega, kui nad olid väikesed ja neile see tohutult meeldis. Nii et mul on vana versiooniga ainult head mälestused. Aga ma ei tundunud praegu filmi tehes mingit erilist pinget, tegelikult mitte. Režissöör Bill Condon see-eest tundis kindlasti ja mitmed teised näitlejad ka.
AMD: Kuna meil on teistega võrreldes siiski veidi väiksemad rollid, siis me vast ei tundnud nii suurt pinget kui peaosatäitjad.
ST: Jah, just, me saime endale lubada seda vabadust, et lihtsalt läksime võtteplatsile ja helistuudiosse ja meil oli seda tehes jube vahva.
Ja nüüd kasvab selle uue filmiga üles uus generatsioon, nagu ka 1991. aasta versiooniga …
ST: Just, ja see on supertore, olla filmis, millega sinu lapsed ja kogu maailma lapsed üles kasvavad. Olen aastate jooksul selliseid filme päris palju teinud ja vahel on muidugi väga veider, kui mõni 30-aastane tuleb juurde ja ütleb, et sa tõesti meeldisid mulle «Beethovenis». Siis ma mõtlen, et «Fuck, kas ma olen tõesti ni-iii vana!»
AMD: Mängisime 1999. aastal koos Kathy Batesiga filmis «Annie», mis oli 1977. aasta Broadway muusikali remake. Mäletan, et mõned aastad pärast seda, kui film oli välja tulnud, läksin kodu lähedale toidupoodi ja märkasin, et umbes nelja-aastane väike tüdruk muudkui käib mul järel ja vaikselt jälgib mind. Ja siis vaidles midagi emaga, kuni ta ema tuli minu juurde ja küsis: «Te olete ju proua Grace, eks?» See oli mu tegelaskuju nimi. Mina vastu, et jaa, mispeale ema teatas: «Ma nii vabandan, et mu tütar teil muudkui järel käis, aga ta lihtsalt tahtis teada, et miks on proua Grace «meie» toidupoes.»
See oli tegelikult nii tore kohtumine, aga näitab samal ajal sedagi, et lastefilmis mängimine paneb sulle peale teatud kohustused. Näiteks minu 16-aastane tütar oli meeletult õnnelik, kui kuulis, et ma hakkan «Kaunitaris ja koletises» mängima. Aga ta oli õnnelik sellepärast, et ma mängin seal koos Emma Watsoniga.
Kuidas Emmaga koos töötada oli?
ST: Emma on imeline! Ta on võluv, ilus, oskab laulda, igatpidi tore, ühesõnaga. Ja minu meelest on Emmas kõik, mis tema tegelases Belles olema peab – huumor, soojus, tugevus.
AMD: Mulle meeldivad tohutult Emma väärtushinnangud. Ta ei ole oma põlvkonna jaoks mitte ainult Hermione, vaid midagi palju enamat – naiste ja tüdrukute õiguste eest võitleja, haridust väärtustav noor intelligentne inimene. Ja see on nii suur asi ja tõesti mõjutab temavanuste inimeste suhtumist ellu. Näiteks minu tütar ja paljud tema sõbrannad ei tahagi omale sünnipäevakingiks enam mingeid asju, vaid hoopis annetusi kas põgenikele või muudele heategevusorganisatsioonidele. Nii et Emma on oma kuulsuse rakendanud väga õige vankri ette, kui nii võib öelda.
Üks Harry Potteri filmisarjas osalenud näitleja ütles mõni aeg tagasi intervjuus, et tema lastele ei meeldi eriti Potteri filme vaadata. Et nad ei saa seda täiel rinnal nautida, sest nende isa mängib seal. Kuidas teie lastega on, kas neile meeldib teie filme vaadata?
ST: Meeldib küll. Tähendab, mida vanemaks nad saavad, seda kriitilisemaks nad muutuvad, aga hiljuti vaatasid nad just «Saatan kannab Pradat» ja see neile küll tohutult meeldis. Nad viskavad mu üle muidugi kogu aeg nalja, aga noh.
AMD: Mina olen peamiselt teinud Broadway muusikale ja draamasid, paljud neist on olnud väga rasketel teemadel, nii et minu tütar on mult küsinud, et kas sa palun teeksid nüüd midagi, kus sa ei sure ära või ei tapa lapsi või ei ole narkomaan või midagi sama hirmsat. Nii et mu tütrel on väga hea meel, et vahelduseks on tema ema elus ja terve filmi algusest lõpuni. Kuigi muutub vahepeal riidekapiks.
/nginx/o/2015/09/30/4542749t1h6987.jpg)