Aga suhtumine rassi murrab mu südame. Mulle ei tee haiget, kui mind vaadatakse uudishimuga, kuid verbaalne ja füüsiline vägivald, mida inimese suunas loobitakse, teeb väga haiget, kui seda tehakse mitte seetõttu, mida see inimene teinud on, vaid seetõttu, mis värvi on tema nahk.
Aga suhtumine rassi murrab mu südame. Mulle ei tee haiget, kui mind vaadatakse uudishimuga, kuid verbaalne ja füüsiline vägivald, mida inimese suunas loobitakse, teeb väga haiget, kui seda tehakse mitte seetõttu, mida see inimene teinud on, vaid seetõttu, mis värvi on tema nahk.
Ma olin vaid nädala Eestis olnud, kui mind ründas 40ndates meesterahvas, kui ma läksin sõbra juurest oma asju ära tooma. Tema ja ta tüdruksõber eeldasid, et ma olen varas ning nad otsustasid asjad oma kätesse võtta. Nad ründasid mind nii verbaalselt kui füüsiliselt. Mind pekstes ta röökis, et ma Aafrikasse tagasi läheksin. Ma püüdsin temalt küsida, miks ta nii käitub, kuid see ei peatanud teda. Mul õnnestus sõpradele helistada, neile öelda, mis toimub ja paluda, ehk suudavad nad asja eesti keeles selgeks rääkida.
Ma istusin maha, et oma sõbrad ära oodata ja siis ma kuulsin naist aknast hüüdmas: «Jookse, ta on väga vihane!» Ma pöördusin ja nägin, et ta jookseb minu poole, kirves käes. Ma jooksin lähedalasuvasse bussijaama, mis tundus turvaline, ning kutsusin politsei. Politsei saabus, nagu ka mu sõbrad. Nad rääkisid naabrimehega ning lubasid asja edasi uurida, kuid seadused on juba kord nii seatud, et ega nad väga midagi teha ei saa. Tänaseni hoian ma inimestest igaks juhuks natuke eemale ning tänaval kõndides on mul alati klapid peas, et suvalised võõrad minuga rääkima ei tuleks ja neegriks ei sõimaks.
Eesti on ilus koht ja ma armastan seda nii heas kui halvas, Eestil on alati koht minu südames. Ma kirjutasin selle loo vaid selleks, et oma isiklikku kogemust teiega jagada.
Minu nimi on Julius Lwanga ja need on minu lood.