Heidi Ruul: appi, mis teil ometi viga on?!

Heidi Ruul Foto: Marit Kuusk

Teate, ma ei saa praegu – olles juba nädalakese jagu korraliku bürokraatiaga tegelema pidanud – mitte tänada häid inimesi, kes pakuvad nendele, kel mõistus vahepeal kokku jookseb, varianti infotelefonile helistada ning nõu küsida. See on tõeliselt kihvt! Kõik mured saavad kahe minutiga lahendatud. Muudkui logi ID-kaardiga sisse, vajuta vot sinna, sinna ja sinna ning voilaa – korras! Aga miks ei võiks olla inimsuhete-infotelefoni? Lihtsalt valid ilusa lühinumbri, suhtluskeele ja saad täpselt teada, kuidas ka kõige absurdsemas olukorras käituma peaks. 

Ma tahaks uskuda, et ma ei ole ainuke inimene maailmas, kellel igasugustest suhtepundardest pehmelt öeldes oksendamiseni on. Üks jama teise otsa. Ja siis kolmas. Neljas. Veel üks. Ei viitsi ega taha kogu aeg mõelda, kuidas seda asja siis NÜÜD lahendama peaks. Pagana lihtne oleks helistada, rääkida ära, et vot, selline olukord on praegu ja siis vastuseks saada, et logi sisse, kliki sinisel, punasel või kollasel nupul, tee habemele pai, ja kõik saabki imeväel korda.

Siiralt sooviks teada, kas eksisteerib mõni inimene, kellel peale sündi kõik kuidagi erakordselt libedalt läinud on? Koolid said kiitusega lõpetatud, keegi ei vihanud oluliselt. Inimene, kes pole kive ega kände kunagi isegi unes näinud, rahnudest ja pagana vihmametsadest rääkimata. Ma ei tahaks küll sinuga kohtasid vahetada, aga siiras uudishimu – oled sa kuskil olemas? Ma usun, et oled. Miks? Sest inimeste probleemid on täna enamasti nii imepisikesed, pseudod. Appi, ma ei jõua õhtul joogasse! Appi, mu mees ei tulnud ööseks koju! Appi, ma ei tea, mida õhtusöögiks teha! Sorry, aga appi, mis teil ometi viga on?!

No ja kui hakkabki kogemata tunduma, et nüüd vist laabub, siis tuleb nurga tagant kannatlikult oma hetke oodanud halb üllatus ja keerab kõik uuesti täiskiirusel pea peale. Valede otsuste viljad? Karma? Miks see alati nii on? Tahan infotelefoni!!! Tahan õigeid nuppe vajutada. Tahan täielikku rahu.

Ma ei tea, kas hakkan vaikselt mõistust kaotama või olen lihtsalt liiga palju «Black Mirrorit» vaadanud, aga viimasel ajal kummitab üks mõte, mis kuidagi rahu ei anna: võta asjad, mine metsa ja ära tagasi tule. Äkki kogu selle kesklinna virvarri seljataha jätmine aitaks mingi pidepunkti leida? Nii umbes kaks grammi rahu? Olekski maal-maal. Ärkaks hommikul varavalges üles, teeks kohvi, vaataks aknast, mis metsas puude vahel toimub, lükkaks läpaka lahti ja teeks tööd. Lõuna ajal tassiks ämbritega vett tuppa, teeks pliidi alla tule ja siis rabaks veel natuke. Õhtul avaks pudeli veini ja mõlgutaks praksuva tule saatel omi mõtteid. Päris enda omi. Ja öösel loeks üle, kas kõik tähed on endiselt taevas olemas. Ja siis kõigutaks end kiiktoolis magama.

Oleks see õige otsus? Vot nüüd helistaks abistaval numbril ja küsiks, sest ise ei tea, pole lõpuni kindel. Punane nupp või roheline nupp? Võidelda või alla anda?

Vist ongi päris sinine esmaspäev.

H.