Enne ärasõitu sa ikkagi hakkasid mulle jälle naeratama, kinkisid kirjaploki ja pastaka – et ma sulle ikka kirjutaks! Jah, ma kirjutasin käsitsi kuskil kümme pikka armastuskirja sulle, laual eesti-saksa sõnaraamatud..., aga vastust ei tulnud ega tulnud ja siis tuli, aga... Oliverilt! Kas sa hakkasid tõesti minu armastust kartma, et panid selle saksa tüübi, oma tsikli ja vuntsiga peigmehe – mul polnud tollal kumbagi – tanki? Või oli sul savi, aga Oliver ise hakkas värisema, et see nõukogude poisiklutt võib saada tülinaks teie suhtes? Et puudutasin sinus mingit tundlikku kohta, mida tema ei oska?
Ah, oli mis oli, aga selle suure kirjutamisega, – vastamata armastuskirjad Sulle, 14-aastasele Ida-Saksa tüdrukule Sindyle –, sain saksa keele selgeks. Siiani, veerand sajandit hiljem, küsitakse minu käest, et kuidagi liiga hästi oskan saksa keelt, arvestades seda, et Saksamaal pole ma elanud ja erikoolis käinud. Mida ma olen vastanud? No et olen elu aeg suur fanatt olnud ja olen ise palju uurinud ja õppinud. Muidugi ei ole ma kellelegi maininud sind ja seda «sakslanna puudutust», mis minu elu pea peale pööras... Näed, tahtsin sind ainult sõimata, aga nüüd olen jälle alguses tagasi. Mida ma siis sulle ette heidan? Seda, et sa oleksid võinud oma ilu, ihu, hinge natuke tagasi hoida, sa ju teadsid, et see on ajutine... Aga mina otsin sellist ideaali alateadlikult siiani taga, ega leia. Olen rahutu, õnnetu ja alailma paanikas, sest saan aru, et esimese armumise ja armastuse hingeliigutuse jõud on nii suur ja võimas, et kõik elus järgnev on selle kõrval pisiasi. Ma üldse ei imesta, kui olen surivoodil ja aeg on mõelda see viimane ja see kõige tähtsam ning ilusam mõte, siis mõtlen ma sulle, Sindy. Ja isegi kirstus vist tunnen häbi sellepärast, et ütlesin sulle, NAISELE, niimoodi: sa oled väga ilus, aga natuke loll! Sulle võib-olla pole kunagi enam nii halvasti öeldud. Võin lohutuseks öelda, et ka mina pole hiljem ühelegi naisele nii halvasti öelnud. Ainult sulle, sest sul on Selle Esimese Õigus, igas mõttes...
Ja kui ma tõmban viimast korda õhku ninasõõrmetest sisse, tunnen kindlasti sinu juuste lõhna.
«Oot, mida see psühhiaater mul teha käskis, et katus päris ära ei sõidaks? Midagi ei mäleta, sest aju on justkui puhtaks pühitud ja see juhtub alati, kui meenutan suve aastast 1989 ja seda sakslannat,» ütles mees iseendale.