Duši all kasutab ta kindlas järjekorras kolme erinevat juuksemaski ja venitusharjutuste jaoks on välja mõelnud nii keerulise koreograafia, et sellele peaks pileteid müüma.
Süsteeminaise vastand on see väike punkar, kes ei allu ühelegi ettekirjutusele. Ükskõikselt raseerib ta end duši all, paneb märjas garderoobis föönitamise ajaks jalga porised saapad, käib ujumas ilma mütsita, jooksmas ketsidega ja saunas paljalt. Ma tean, mida ta mõtleb: «Mind teie reeglid ei murra!» Lihtsalt tema ei tea, et mina mõtlen, et väga rõve on temast sopaseks jäänud kahhelkividel paljajalu käia.
Üks õudsemaid asju, mida sa teha saad, on käia kõva pohmelliga trennis. Nädalavahetustel ja esmaspäeviti näeb aga selliseid tüüpe meie klubis palju. Olgem ausad, olen minagi ennast baaripõrandalt üles korjanud, seitse tundi maganud ja siis suure hurraaga kloorivette patte lunastama läinud.
Need poolsurnus olekus trenni tulijad on ühelt poolt inspireerivad, aga samas teevad nad vigu, rikuvad tervist ja haisevad. Samas on pohmell väike patt inimeste kõrval, kes tulevad kohale ilmselges gripis, et basseinis oma pisikuid mulle näkku köhida ja duši all otse vette tatistada.
Paratamatult juhtub naiste garderoobis selline hirmus lugu, et sind nähakse alasti. Teiste naiste poolt. Kes on ka alasti. Oh seda õudust!
Mõnele näitsikule on selline asi absoluutselt vastuvõetamatu, nii nad siis mõtlevad välja igasuguseid trikke, kuidas end võõraste pilkude eest peita. Nad vahetavad riideid kuidagi akrobaatiliselt end samal ajal saunalinaga kattes, nad istuvad kakskümmend minutit pärast dušši pingil, et oodata tühjemat hetke. Nad panevad vetsus kuivale kehale trikoo selga ja on kogu aeg kergelt paanikas. Ning ei saa sealjuures ise arugi, et kellelgi pole aega ega huvi nende sünnimärke või veidraid varbaküüsi kokku lugeda.