Miks me end alatihti teistega võrdleme ja kuidas selliseid mõtteid tõrjuda?

Foto: Panther Media/Scanpix

Olen viimasel ajal küsinud endalt palju järgmist küsimust: «Miks ma tegelikult teatud käike teen?» – mõistmaks, et paljud otsused ei olegi tingitud minu sügavaimast teadlikust olekust, vaid pigem ühiskonnapoolsest mõjutusest ja hirmust olla väiksem, väärtusetum ja nõrgem, kui teised, kirjutab Kathleen Kanervikko Motivaatoris. 

Mind tabab tihti ärevus, et ma justkui jään rongist maha ja ei hoia üleval ühe iseseisva ja tubli maailmakodaniku lippu. Teised ju ometi teevad seda, teist ja kolmandat ning seda kõike vägagi ideaalilähedaselt?

Mõnikord leian ma end nii mõjutatuna ümbritseva maailma pahedest, et vajan mitut üksioleku päeva, et pühkida see võõras sodi oma õlgadelt ning mõista seda, mida mu süda tegelikult vajab. Mida enam ma võrdlen, seda enam leian end uskumas, et vaid mina üksi ei ole piisavalt väärt – teades teoorias vägagi hästi, kui suur illusioon see tegelikult on. Mida rohkem ma mõtlen ning seeläbi end teistega võrdlen, seda vähem õigeid vastuseid mu ellu tuleb ning mida vähem ma mõtlen, seda suurem võimalus on alateadlikul tõel end ilmutama hakata.

Elu pakub aga pidevaid õppetunde teemal, kas sa jääd iseendale kindlaks või astud taaskord ühiskonna seatud tugevasse lõksu – tundes, et väärtuslik olemine ei sõltu sinust endast, vaid teiste nägemusest ning ettekirjutistest, kuidas ja milline olla. Lubamine teiste arvamusel või väljapoole elatud kogemustel oma elu mõjutada muudab sind vaid uksematiks, mille omamine on küll tore, kuid milleks olemine on tohutult masendav. Vaid uksemati peale saavad kõik külalised oma õues kogunenud pori maha pühkida. Kogu külaliste ning juhututtavate pori kinnistub uksematti, kuni tal kaob täielikult mälestus endast kui puhtast ja kohevast, hästi lõhnavast, põrandakattest.

Sama juhtub ka inimestega, kes end pidevalt teistega võrdlevad. Nad lasevad illusioonkujutlusel dikteerida ka oma elu – otsuseid, valikuid ning igapäevaseid samme kuni ühel hetkel ei tunne neid keegi enam ära – ka nemad ise sealhulgas. Seetõttu on vajalik iga sisemine võrdlus juba eos purustada ning mitte isegi laskuda piiritusse võrdluse monoloogi. Seda saab teha aga vaid teadlikkusega – märgates iseenda mõtteid ning tundeid igas situatsioonis, mis varem meid kannatama on pannud. Teoorias me võime küll mõista, et iga inimene on ise oma elu peremees, kuid tunde kerkides ei ole teooriast enam tuhkagi kasu. Selle asemel peabki saama aina enam teadlikumaks olukordadest, mis varem meid iseend halvasti on pannud tundma ning olema nendel hetkedel eriti tähelepanelik.

Märgates oma mõtte või tunde vastuolulisust oma südamerahuga, kaob mõte justkui iseenesest tagasi sinna, kus ta tuli. Ja ka järgmine samateemaline mõte möödub, kui sa sellest kinni ei haara. Möödub? Sest ta on lihtsalt mõte – üks mentaalne ettekujutlus, millel pole sinu üle mitte mingit kontrolli, sest sinu olemus on mõttevaba tühjus, kas pole mitte tõsi? Mida enam sa oma mõtetest teadlikuks saad, seda enam märkad sa neid ka kriitilistel hetkedel – hetkedel, kus varem oli samastumine lausa automaatne. Ning täpselt niimoodi, nagu vabaned sa selle taktika abil kõigist end kannatama panevatest teemadest, muutub ka iseenda teistega võrdlemine sulle ajas aina kaugemaks ning sind ei mõjuta enam ühiskonna kõikjal lendlev tolm.