Ilona Leib: kevadekuulutajad

Ilona Leib. Foto: Erik Prozes

Mida talv edasi, seda rohkem ootan ma kevade saabumist. Põhiliselt unistan siis, et see polaaröö, mil lähed tööle pimedas ja tuled sealt koju samuti pimedas, lõpeks ükskord ometi ära ja ilmad läheks valgemaks. Märtsis see valgus siis saabub. Julma ja otsekohese, veel ilma koloreerivate ja pehmendavate puulehtedeta valguse kõigele peale paistmine avab silmi ehmataval moel. Tunnistagem, et just kevad on aeg, mil vahepealsete kuudega tulnud või süvenenud kortsud paistavad lõpuks kurvastavalt selgesti silma.

Nii otseses kui ka kaudses tähenduses ujub kevadel kõik lume alt välja. Mis välja tuleb, ei ole pelgalt krookused ja lumikellukesed, vaid ka rämps ja junnid, mis jäävad kevadkoristust ootama.

Kevadised aknad ei vii masendusse üksnes korralikke perenaisi, vaid panevad vabandama ka palju näinud ärimehi. Kevadtöödele mõeldes meenubki mulle esmalt aknapesu. Aknad hakkavad ju ammu enne lapi järele karjuma, kui saab tõsiselt mõelda aiatöödest. Kevad näitab akendele lisaks kätte ka need kohad, mis muidu tundusid päris vastuvõetavas seisukorras, kuid nüüd äkki näed neil kriime või häbitult suurt tolmukihti. Kevad justkui annaks korralduse, et nüüd tuleb kõigel ümbritseval kauniks hakata. Ja suurem osa ümbritsevast tahab selleks tähelepanelikku hoolitsust.