Aegade jooksul on eesti mehed ja naised lootnud võõrsilt leida õnne ja rikkust, mis oma paepealsel kodumaal kergelt kätte pole tahtnud tulla. Nii leidis Eestist 20ndatel aastatel tee kaugetele võõrastele maadele tuhandeid parema elu otsijaid. Üheks eksootilisemaks maaks, kuhu välja rännati, oli Brasiilia.
Selle loo avaldasime esmakordselt veebruaris 2017. Taasavaldame selle täna koos värske «Ajaloonaise» podcasti osaga.
«Kuldne Kaananimaa»
Elu- ja töötingimused noores Eesti Vabariigis olid üsna rasked, seega pole põhjust imestada, et kui inimeste seas hakkasid liikuma jutud «kuldsest Kaananimaast», kus kasvavad palmid, on igavene suvi ja maa annab aastas mitu korda saaki, siis riskijaid oli hulgaliselt. Suurim ja olulisim eestlaste väljaränne Lõuna-Ameerikasse leidis aset aastatel 1924–1926. Liikumise tipuks jäi 1925. aasta, mil üle ookeani sõitis 1627 eestlast ehk ligi 87 protsenti sellel aastal Eestist väljarännanutest. 1925. aastal arvati Brasiilias asuvat ca 5000 eestlast. Brasiilia valitsus toetas uute immigrantide tulekut üsna kallite laevapiletite kompenseerimisega.