Laps ei taha enam trenni või ringi minna. Kuidas aru saada, mis on selle põhjuseks ja millal tuleks mõelda huviringi vahetamise peale? Nõu annab pereterapeut Marge Vainre.
Mida teha, kui laps ei taha enam huviringi minna?
/nginx/o/2017/12/02/7369823t1h6af1.jpg)
1. veebruar 2017, 17:56
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lapse keeldumisel võib olla väga erinevaid põhjuseid: valitud ala pole talle sobiv, laps tunneb suurt ärevust võistlemise ees või on huviringis käies midagi juhtunud. Mis see põhjus ka poleks, vastumeelselt jätkates lapse enesetunne järjest halveneb ja trennis või huviringis käimine ei täida enam oma eesmärki. Trennis vastumeelselt käies ei tunne laps füüsilisest aktiivsusest rõõmu ega hakka sportlikku eluviisi väärtustama.
Selleks, et teada saada, mis lapse jaoks on mureks, tuleb vanemal esmalt hoiduda hinnangutest ja omapoolsetest tõlgendustest. Nii võib lapse jaoks olukorda veelgi halvendada, kui ta kuuleb, et on laisk või allaandja.
Küll aga aitab selgust luua kui vanem keskendub lapse vaatenurga mõistmisele ja kuulab teda aktiivselt. Empaatiline kuulamine ja lapse raskuste aktsepteerimine loob usalduslikku kontakti, julgustab last avatusele ning arendab eneseanalüüsivõimet. Nii võib selguda ka vastumeelsuse taga olev varjatud ja sügavam põhjus, mille väljaütlemisest oleneb sobiva lahenduse leidmine.
Juba üksnes lapse ärakuulamine ja tema vajaduste ning murede tõsiselt võtmine võib last julgustada raskusi ületama ja annab kindlustunnet ise probleeme lahendada.
Kas ja millal tasuks trenni või huviringi vahetada?
Kui vanem on dialoogis lapsega jõudnud arusaamisele, mis on lapsele trennis või huviringis käimises vastumeelne, siis on järgmine samm selgitada välja, kas kerkinud raskused on ületatavad samas kohas jätkates või mitte. Määrav on see, kuivõrd stressirohke on lapse jaoks selles trennis või huviringis jätkamine.
Märgid, millesse tuleb suhtuda tõsiselt:
• lapse pidev kurnatus,
• kergesti ärrituvus,
• mõnda aega kestnud halb enesetunne ja/või murettekitav käitumine
Samuti tasuks silmas pidada järgmist:
• kui laps on enesekriitiline või pessimistlik,
• teda ei rõõmusta õnnestumised,
• kui lapsel pole enam sisemist motivatsiooni.
Artikkel ilmus 2016. aasta aprillis www.noortegija.ee lehel.