/nginx/o/2017/01/27/6283987t1hdec8.jpg)
Mõnus puhkus = paar kilo preemiaks. Sest midagi pole teha: kui elu nautimisel ja laisklemisel hea maitsta lased, on sel kohevad kõrvalnähud. Aga on see ikka paratamatu? Ei ole! Saab ka nii, et sööd ja tšillid, ennast ei sunni ja suutäisi ei loe, aga tagasi tuled sama saledana.
Hakatuseks pean ausalt üles tunnistama, et ma ei kuulu nende vaprate kaunitaride hulka, kes kohusetundlikult treenivad ja kaloreid loevad. Tavaliselt pole sest lugu midagi, samad riided lähevad ikka selga. Aga puhkusel – põmm! Miski ei toimi enam. Tundub, et iga söödud jäätis istutab end otsejoones tagumikule. Tihti lähen lühikese ajaga nii raskeks, et ei jaksa enam rannal külgegi keerata. Ja isegi kui ma kusagile ei sõida, vaid aelen niisama kodus, juhtub sama.
Sel korral otsustasin, et ma ei viitsi enam nii! Ma ei taha, raske olla on paha. Igale asjale peab leiduma ka lihtne, lõbus ja laisem lahendus – vaja vaid välja uurida, milles see seisneb.
/nginx/o/2017/01/27/6287111t1h0429.jpg)
Istusin rahulikult maha ja mõtlesin läbi karid, mille otsa puhkusel koperdan ning oma muul ajal hästi toimiva ainevahetuse tasakaalust välja ajan. Ja avastasin, et asi polegi niivõrd selles, mida ma teen või kuidas söön, vaid esmajoones selles, kuidas ma mõtlen.
Tundub, et iga söödud jäätis istutab end otsejoones tagumikule. Tihti lähen lühikese ajaga nii raskeks, et ei jaksa enam rannal külgegi keerata.
Mõni imetlusväärse enesekontrolliga fitnessikaunitar kontrollib iga ampsu, aga see plaan jääb minu puhul eos kõrvale. Kummardus neile, kes nii suudavad, aga minule ei ole see latt jõukohane! Kuidas siis saaks söömaorgiaid ära hoida? Saladus on lihtne: tuleb ennetada nälga. Tõesti, siia ongi koer maetud! Tihti pole puhkuse ajal korrapärast söögirütmi, sest on muudki teha: liigud ringi ja kui kõht läheb tühjaks, pole kunagi miskit kohe käepärast. Vahel ei pane seda tähelegi. Aga hiljem on nälg juba nii suur, et panen nahka enam-vähem kõik, mis noka vahelt sisse mahub ja eest ära ei jookse. Ma ei muuda suurt midagi, lihtsalt sokutan alati väikese ampsu kotti, et oleks esimese näljaga haarata. Mõjub imepäraselt! Kui liiga pikki söögivahesid pole, ei lähe keha närvi ega taha igaks juhuks varusid tekitada. Sest mine tea, millal taas nälga jäetakse! Naudin söögikordi, kõht saab täis ja mõte läheb mujale.
/nginx/o/2017/01/27/6283993t1h76b4.jpg)
Teine lõks, mille oma psüühikast avastan, on kalduvus keeldude vastu mässata. Terve kommikarbi tühjaks kugistamisele on eelnenud vähemasti teoreetiline mõte, et seda ei tohiks teha. Keeld on minu sõjakale loomusele parim reklaam – keda huvitab, et kahjulik ja ebatervislik, vaadake vaid, kuidas ma seda söön! Mis aitab? Endale mitte midagi keelata. Mu suureks hämminguks kaotavad rasvast nõretavad suhkruplönnid keeldude kadudes suurema osa sarmist… Maitsed, naudid ega tahagi juurde. Pole mingit lisamotivatsiooni mugida, kui alati saab kõike. Mulle tundub, et loomulikult toimivad mehhanismid võib ülemõtlemise ja liigse enesekontrolliga hoopis sassi ajada.
/nginx/o/2017/01/27/6287127t1h3080.jpg)
Veel sobib mu elunautija natuuriga alustada alati sellest, mis kõige rohkem maitseb. Sest see toit ei jää mingil juhul söömata ka siis, kui kõhul juba kuhi peal! Parimast alustades võib aga, üllatus-üllatus, päris palju suvalist toitu taldrikule jääda. Jumaldan kõike kookosest, mereelukaid, puuvilju ja magusat. No kes keelab sul puhkusel olles magustoitu esimesena nahka pistmast? Kummalisel kombel juhtus tihti aga hoopis nii, et isu oli esmalt mõne tervisliku juraka järele, ning mida lõdvemalt on maiustused lubatud, seda vähem need huvitavad. Või on asi hoopis selles, et stressitase üha langeb ning pole ühtegi ülepinges tegelast, kes mu kõhus kommi nõuaks?
/nginx/o/2017/01/27/6283991t1hec8b.jpg)
Viimane väike asi, mida sel korral muudan, aga millel on üllatavalt suur mõju, on juua rohkem vett. Toitumistargad väidavad, et tihti ajame janu ja nälja sassi. Ehk et tegelikult küsib keha lonksu vett, kui talle piruka lõugade vahele lükkame. Avastan, et siingi on suur osa tõde. Ja üldse mõjub vesi enesetundele hästi. Küll on tore! Hoiad toidukordade vahed väikesed, suure nälja eemal, vee käepärast, viskad kõik keelud peast välja ning ongi tasakaal leitud – mõnus ja kerge elu ilma piiranguteta.
Loogika ütleb küll, et heas vormis püsimine on karm töö ja pidev enesekontroll. Püsiv trennitamp kuklas, pingutus ja loobumised. Miks peaks tavaline inimene, kelle eesmärk pole sportlikud saavutused või supervormi viidud keha, endaga võitlema? Oma keha usaldada ja koostööd teha on mõnusam. Mulle piisab täiesti, kui keha on terve, rõõmus ja keskmiselt vormis. Hasart innustab nagunii oma võimete piire kompama ja ka see on tore. Mingi mõtlemisveaga olin siiski suutnud oma peas treeningu paigutada kohustuste lahtrisse. Ning puhkusele sõites lendasid ühes töömõtetega peast ka trennimõtted.
Ent see on ebamõistlikult mustvalge mõtlemine. Leidsin endale sobiva rütmi: liigutan lihtsalt lõbuks ning just siis, kui see on mõnus. Lähtusin mitmelt personaaltreenerilt saadud soovitusest: iga kolmas päev võiks sisaldada aktiivsust. Vähemalt. Ja oo, see on tõeliselt kerge! Kuid hoiab suurepäraselt keha erksa, tuju rõõmsa ja vaimu värske.
Liigutamiseks on tohutult palju eri võimalusi. Pole vaid jooks ja kätekõverdused – kui ei meeldi, ära tee! Matkata ja ümbrust avastada on lihtsalt ülitore, ilusas kohas maandudes tahad sellest ju nii või teisiti osa saada? Sul on vaja vaid häid jalatseid ja tsipa kiiremat sammu, et meelelahutuslikud ekspeditsioonid märkamatult ka treeningu välja annaksid.
/nginx/o/2017/01/27/6287117t1ha7a6.jpg)
Vahet pole, kus sa puhkust veedad – alati on seal teatud liiki aktiivsema tegevuse võimalusi. Näiteks sõita kanuu või lainelauaga. Ja tõtt-öelda saab need võimalused endale alati ka ise luua! Soojas kohas, kus laisklesime meie, oli näiteks soe vesi – juba meres suplemise hulka saab väga lihtsalt aktiivsema liikumise istutada. Ujumisprillid kotti ja kroolid, kus tahad.
Õigus on neil, kes väidavad, et trenniks ei vaja sa tegelikult mitte midagi peale soovi trenni teha. Pole saali, pole kange, treener ei näita ette ega sunni tagant… See pole põhjus, vaid vabandus. Aga kui tahtmist napib, polegi õige end sundida, esmalt tuleks liikumistahe rahulikult üles leida. Minu jaoks on parim käivitav jõud üks lõbus ja liikuv semu lähikonnas. Tegelikult võin ka ise vabalt vedur olla ja teised kaasa tirida, aga täiesti apaatse kaaslasega haihtub entusiasm endalgi. Ehk siis: kui plaanid puhkuselt naasta kerge ja reipana, tasub võib-olla minna koos kellegagi, kel on samasugused plaanid?
Kuulun minagi sellesse seltskonda, kes palava käes laisaks lähevad. Lõõskava päikese all võib juba varba sügaminegi võhmale võtta, no miks ennast veel trenniga kiusata?! Rahu, midagi ebamugavat või ebameeldivat pole üldse vaja teha. Ka kuumas kohas pole temperatuur päeva lõikes sugugi sama. On õhtud, hommikud, päikesetõusud ja loojangud… Minule sobisid just viimased. Läksin randa, imetlesin vaadet, pingutasin parasjagu, otsa värskendav ujumine ja oligi õhtusteks seiklusteks vajalik reipus sees.
Trennimõnu rikub ka õhupuudus. Eks seda tuleb trennisaalideski ette, aga palavas kohas kohe eriti lihtsalt. Sel juhul aitab õige koha leidmine – kuskil ikka väike tuuleõhk väreleb, lagedad kõrged künkad ja merekaldad on väärt kohad liigutamiseks. Vahel jääb mõnel arglikumal kodanikul trenn tegemata, sest teised ju vaatavad… Sellest ei tasu end küll häirida lasta! Oma puhkus, oma aeg, oma keha – vahet pole ju, mis teised mõtlevad! Aga kui nad seda teevad, siis küllap teeb vaatepilt neilgi tuju paremaks. Oma elu ümbritsevate järgi elada on tüütu ja kasutu.
Naljaga pooleks võtsime jõutrenni nagu nauditavat tehnohooldust kehale – andsin kõigile lihasgruppidele märku, et hei, ärge end lõdvaks laske, mul on plaanis teid edaspidigi rakendada. Valisin harjutused, mis pakuks piisavalt pingutust, oleks tõhusad ja meeldiks mulle.
Poolmärg liiv on külje all pehme nagu matt! See, et lähed trenni käigus liivaseks nagu väike puruvana, pole ka mingi mure – vesi ju siinsamas kõrval. Vahel on mul kahju snoobidest, kes ei püherda kunagi kaldavees ja asetavad oma lõhnava kreemiga kaetud keha vaid rannatoolile. Mulle tundub kuidagi, et meri on kõige elusam just vee ja maa kohtumise paigas.
Niimoodi tšillilt ja leebelt, endaga tülitsemata märkasin, et tegelikult on mul igati normaalne motiiv tugev, vastupidav ja vormis olla – elu on siis lihtsalt palju huvitavam! Saan teha asju, mida ma lödipüksina ei jaksaks. Ja ma ei taha olla nõrgem, kui see tähendab, et mul jääb selle tõttu mõni silmapiirilt paistev tipp võtmata või adrenaliinilaks saamata. Otsisin väikest laiska lõikamise võimalust, et tüütutest puhkusekilodest mööda hiilida, aga leidsin midagi hoopis paremat – liigutamise mõtte.
·Leia treeningus lõbu – see pole kohustus, vaid meelelahutus. Liiguta vähemasti iga kolmas päev.
·Treenida saab igal pool! Pole vaja vahendeid, treenerit, raskusi ega ruumi, ainult soovi!
·Puhka koos nendega, kes armastavad liikuda – hea seltskond motiveerib ja toetab.
·Murulapp, liivariba, ruutmeeter vaipa ja kogu lihastrenn saab tehtud. Cardio katab matkamine, ronimine, kanuumatk, ujumine, kiirkõnd, jooks… mis aga meeldib.
·Enneta nälga – kasulik suutäis olgu alati käepärast, siis ei tekigi hundiisu.
·Ära keela endale midagi ning isud rahunevad ruttu.
·Tee vahet, mis on nälg, mis janu.
·Ja kui vahel läheb kõik valesti, ära stressa. Jätka, nagu poleks midagi juhtunud.
Puhkusetrenn olgu eelkõige mõnus ja tõhus ning võiks koosneda oma maitse järgi kokku pandud harjutustest kogu kehale. Soojenduseks näiteks kuus päikesetervitust, edasi vaheldumisi staatiline ja aktiivne lihastöö. Kui käimist palju, pole jalgadele lisatrenni tarviski.
/nginx/o/2017/01/27/6283995t1hb386.jpg)
1. Paadipoos hoiab vormis kõhu ja selja. Jalad sirgelt ees, käed tasakaaluks, selg hoitud. Aega mõõtsin mõttes mõnd lemmiklaulu ümisedes – minut-paar pingutust möödub niiviisi nagu muuseas. Näeb välja lihtne, aga peale 10sekundit algab tubli töö.
/nginx/o/2017/01/27/6283997t1h360d.jpg)
2. Dünaamiline harjutus korsetilihastele, kätele, tuharale. Kätekõverdusi ja planke on lõbusam teha vaheldusrikkalt. Alustasin plangus, jätkasin kätekõverdusega ning otsa kolme jalaga koer. Paras on kolm seeriat ja kümme kordust mõlema jalaga. Siis sama triitsepsit tööle panevas kitsamas käteasendis. võid ka kordusi mitte lugeda, lihtsalt tööta kummagi kehapoolega 1 minut.
/nginx/o/2017/01/27/6283999t1hb81f.jpg)
3. Kõhulihased aeg-ajalt üle käies pääseb kõhu sees hoidmise tööst. Hoia abaluud kogu aeg õhus ja tõsta siis keha veel pisut ülespoole. Kui selja vahepeal maha lased ja vaid veidi tõstad, on sama harjutus oluliselt lihtsam. Kõhulihasele meeldib nii palju kordusi, et lugeda on tüütu, parem laulsin taas mõttes üheminutilise loo.
/nginx/o/2017/01/27/6284001t1h22d0.jpg)
4. Pea peal seistes tulvavad sinna värsked ideed ja uus energia. Pehmel liival on seda kerge teha ja üsna turvaline kukkuda. Võibolla on puhkus just hea aeg mõni uus harjutus selgeks õppida? Peapealseis paistab keerukam, kui see tegelikult on.
Lõpetuseks pikutasin niisama, lasin merel varbaid lipsida ja lainemühal kõik mõtted peast uhtuda.
:format(webp)/nginx/o/2015/08/12/4371011t1h8a4a.jpg)