Aastal 1975 kaitses Hillary kohtus 12-aastase tüdruku vägistajat, öeldes, et ohvril oli «harjumus fantaseerida vanematest meestest». On lindistus, kus ta naerab selle üle. See tüdruk, Kathy Shelton, viibis viis päeva koomas, kuna vägistamise ajal teda peksti. Ta ei saa tõenäoliselt kunagi lapsi. Ma saan aru, et juristidel on kohustus seista ka kõige hullemaid kliente, aga kes millegi säärase üle naerab?
Hillary on võtnud vastu miljoneid dollareid maailma kõige hullemate režiimide esindajatelt, kes toetavad naiste orjastamist, naiste suguelundite väärastamist, keelavad naistele autojuhtimise õiguse ning kellel pole mingit probleemi naisi abielurikkumise eest avalikult hukata – kui neid on vägistatud. Kuidas saab keegi, kes väidab end seisvat naiste õiguste eest, üldse võtta vastu mingisugust raha inimestelt, kes toetavad selliseid naistevastaseid kuritegusid? Ma üldse ei hakka rääkimagi LGBTQ+ kogukonnast.
Me armastame Ameerikas naisi ja ma ei saanud kuidagi ühildada seda, mida ma Hillary kohta teadsin tema «feministliku» retoorikaga. Kuidas tunneksid sina ennast, kui kiimaline vanamees ahistaks sinu tütar, õde või ema ning sama mehe naine astuks vahele, nimetaks teda avalikult rämpsuks, teeks ta maine maha ning hävitaks ta elu vaid seetõttu, et ta püüab õiglust jalule seada?
Enamik sellest, mida näitab Ameerika Ühendriikide televisioon Donald Trumpi kohta, on päris kallutatud. Ta on aidanud paljudel naistel aastate jooksul purustada klaaslagi, aga ta ei räägi sellest, sest ta pole lihtsalt selline mees. Esimene naissoost arhitekt, kes ehitas New Yorki pilvelõhkuja, töötas Donald Trumpi heaks. Kellyanne Conway, esimene naine, kes on edukalt juhtinud võidukat presidendikampaaniat, tegi seda sel aastal Trumpi heaks. Kui mul kunagi on tütar, tahaksin ma talle just need tugevad naised eeskujuks tuua, mitte kellegi nagu Hillary Clinton, kelle minevik on enam kui kahtlane.