2015. aasta novembris otsustas Michelle, et aasta jooksul ei osta ta ühtegi asja. Ta leppis oma mehega kokku, et kulutab iga kuu ainult hädavajalikele asjadele. See tähendab, et ta maksis ära kodulaenu, kommunaalarved, elukindlustuse, interneti- ja mobiiliarved ning natukene raha heategevuseks. Lisaks lubas ta endale hambapastat, deodoranti ja šampooni. Kuna sööma peab ka, siis nad panid nad mehega nädala toidueelarveks umbes 40 eurot.
Keelatud olid kõik luksuskaubad, sealhulgas ka kino, teater, pidutsemine, pubiõhtud, väljas söömine, uued riided, spordiklubi, puhkusereisid ja isegi transport. Michelle sõitis terve aasta rattaga ja sellest olid ta teksapükstes suured augud. Ka oma sugulastele ja sõpradele oli ta öelnud, et see ei tähenda, et nemad võiksid talle näiteks õhtusöögi välja teha. See ei olnud ju asja mõte.
Mida see aasta Michelle'ile õpetas?
Michelle ütles, et ta mõistis, et inimesed on justkui programmeeritud tarbima ja me kogume enda ümber nii palju ebavajalikku kraami. Ta ütles, et see ei olnud lihtne ülesanne, sest vahepeal tahtis ta näiteks näokreemi osta, aga see ei olnud kokkulepitud asjade hulgas. Samas pani seda teda mõtlema, kuidas looduslikest asjadest nagu banaanist ja kaerahelvestest mõnusat näomaski teha. Talvel tundis ta, et tahaks väga metrooga sõita, sest igale poole jalgrattaga minna oli külm ja väsitav.