Aive Luigela: õnn on, kui hobist on kasu nii iseendale kui teistele

Aive Luigela «Tervise kokaraamat» (Varrak, 2011) Foto: Kirjastus Varrak

Aive Luigela «Tervise kokaraamat» pakub leevendust ja isegi ravi õige toitumisega. Tervisliku toitumise nõuandjana peab Luigela  vajalikuks omandatud teadmiste jagamist teistele ning lubab kirjutada seni, kui mõtteid on ja pea töötab. Energiat ammutab küpses eas daam loodusest ja aiast, aga ka lugejate tagasisidest.

Aive Luigela, öelge, kas teie raamat ravib inimese terveks?

Ainult see raamat ei ravi inimest terveks, vaid siia kuulub terve rida muid faktoreid. Tähtis on ka tavameditsiiniline abi, liikumine ja värskes õhus viibimine ja enesekarastamine. Et ainult see raamat inimese terveks raviks, ei ole ka raamatu eesmärk. See on eelkõige abistav raamat.

Raamatus on retseptid vaevuste kaupa jaotatud. Mõne puhul on ees märge, et aitab peatada haigust, teise puhul, et leevendada. Kas mõnest vaevusest on tõesti võimalik toitumisega jagu saada? Või saab õige toitumisega ka ennetada haiguseid?

Kõigepealt ongi raamatu esimeseks peatükiks pandud immuunsüsteemi tugevdamine, see on hästi pikalt ja laialt lahti seletatud. Kui organism on tugev, siis meile haigused külge ei hakka ja organism suudab kõigi nende halbade viiruste ja bakteritega võidelda. Inimese organismi vastupanuvõime tugevdamine on väga oluline ja sellepärast peabki maast-madalast olema õige toitumine, juba lapsepõlvest peale kuni vanema eani välja.

Toit on meile tervis ja toit on kahtlemata ravim, kuid see on üks osa ravimist. Terve rea haiguste puhul on leevendus ilmne, aga terve rea haiguste puhul see ka aitab, näiteks gastriidi puhul. Õige toitumine ja loodusravi juurde võib aidata täielikult terveks saada. Ma olen gastriidiga olnud hädas ja ei ole kunagi kasutanud selle ravimiseks meditsiinilisi vahendeid, ainult loodusravi ja toitumisega olen terveks saanud.

Seda raamatut lugedes, ma hoiatan, on kõige tähtsam toit kui ravim ja alles siis saab asuda loodusravi juurde, millest ka raamatus juttu. Loodusravi avaldab alles siis mõju, kui me oskame hoida üht või teist organit teatud toitudega. Kui me endiselt sööme praetud sealiha ja joome salveiteed ja kujutame ette, et see mõjub, siis nii see ei ole.

Salvei aitab küll ehk rasvasust organismis leevendada ja rasva seedimist kiirendada, aga haigust kui sellist ei ravi. Sellepärast on väga oluline, et loodusravi käiks käsikäes õige, tervisliku ja tasakaalustatud toitumisega.

Mõnes retseptis on näha, kuidas ühte toitu on kokku pandud kohe mitu kasuliku toimega toiduainet, et mõju veelgi tugevam oleks?

Retseptid pole päris uisapäisa koostatud, kõik sellised toiduained, mis ühe või teise haiguse puhul pakuvad leevendust või aitavad parandada, on püütud ühte retsepti koondada. Nende kallal on päris palju vaeva nähtud, et selliselt paika panna.

Raamatus on ära toodud ka hoiatavad faktorid, milliseid toiduaineid ei ole soovitatav süüa. Eriti vanemate inimeste puhul on tihtipeale probleem, et tooreid köögivilju, marju, juurvilju ei kannata enam süüa, kuna tekitavad kõhugaase ja puhitust. Siis ei pea neist loobuma, vaid saab kasutada kuumtöödeldult. Sellised soovitused ja tehnoloogilised võtted on ka raamatus antud, et mis kujul üht või teist toiduainet süüa.

Loomulikult ei anna üks raamat täielikku ülevaadet toiduvalmistamise tehnoloogiatest ja tervest meditsiinist. Selleks on vaja kümneid raamatuid, aga vähemalt on ta esmane ABC ja aitab inimest suunata sellele õigele teele.

Laste pealt on eriti hästi näha ja vahel endagi pealt, et organism ise dikteerib vahel, mida vaja on. Kuivõrd tuleks seda sisehäält kuulata?

Laps juba alateadvuses tunnetab, mida organism tahab ja mida vastu võtab. Ja sundida last kindlat toiduainet sööma on väga raske. Haiguste puhul peame laste suhtes olema siiski natuke kavalad ja oskama maskeerida üht või teist toiduainet ning ikkagi seda kasutada, laps harjub ära. Täiskasvanud inimene peaks aga teadlikult oma organismi häält kuulama, eriti haiguse ajal.

Te olete suhteliselt kõrges eas juba. Kust te energiat ammutate ja seda jaksu saate, et raamatuid kirjutada?

Mu poeg ütleb ikka, et ema, sa pole elu jooksul ühtegi raamatut kirjutanud ja nüüd siis äkki kirjutad, et miks ma seda varem teinud ei ole. Raamatu kirjutamise jaoks peab olema ka väikene kogemus. Olen terve oma elu töötanud ühiskondlikus toitlustamises ja mul on kogunenud oma teatud seisukohad ja põhimõtted, aga neid pole olnud elu jooksul aega rakendada, aega peab selleks olema. See on üks asi. Sa pead võtma asja rahulikult.

Teine asi, ma ikka väga tänan seda, et tulin linnast ära. Olen maakeskkonnas, metsade sees, minu ümber on rahu. Ma vaatan aknast välja ja näen, kuidas linnud lendavad, linnupuurist käivad toitu otsimas, vaatan, kuidas ringiratast on kuused ja männid. Loodus on see, kust ammutan enda jaoks energiat. Ja need eluaegsed teadmised, mis kuskil kogunevad ja kogunevad ...

Kui siis ükskord korraga võtad kätte ja hakkad kirjutama, siis tunned et sel asjal ei tulegi lõppu! Lõpp tuleb loomulikult ükskord ja mõõt saab täis, kui oled kõigest ja kõigest kirjutanud, aga sinnamaale, kui mõistus jagab ja aju veel töötab, siis mõtled, et miks ma ei anna siis seda inimestele edasi, mis ma ise elu jooksul olen omandanud ja kogenud.

Ma olen ka sellest väga palju energiat ammutanud, kui kohtun inimestega. Tagasiside on väga oluline. Kui sa kirjutad raamatu ja kuuled, et raamat on enim müüdud raamat nagu see «Hoidiste» raamat, siis see annab loomulikult energiat. Ma olen ka väga palju loenguid andnud ja seal saadud otsene kontakt on parim. Inimesed esitavad küsimusi ja ma näen, et aastatega on nad aina targemaks läinud. Mu töö on kandnud vilja!

On juba järgmine raamatuidee ka olemas?

See talv läks õnnetult mööda, tegin iseendaga vea ja jäin haigeks. Läksin antibiootikumide peale lõpuks perearsti soovitusel ja tagajärjed olid väga kurvad, alles jaanuaris sain organismi uuesti tasakaalu. See kirjutamise aeg, mis mul tavaliselt sügistalvel on, läks raisku. Aga mõtted liiguvad ja midagi olen kirja pannud. Praegu ei tahaks veel välja öelda.

Kevad ja suvi on järelikult pühad aiaperioodid, mil ei kirjuta?

«Hoidiste» raamat kahjuks tuli nii kirjutada, et samal ajal oli aia hooldamine ja hoidiste tegemine, aga need käivad käsikäes. Tuli toime tulla. Tavaliselt ma kirjutan raamatuid ikka rohkem niisugusel perioodil, kui aias pole toimetamisi.

Aed on minu hing ja aed on see, mis annab mulle ka väga palju energiat. Kui ma ikka siblin seal näppu pidi mulla sees ja oma maitsetaimi kevadel ritta panen ja turgutan, siis kohe tunnen, kuidas tuleb tahe ja energia ja soov midagi suurt ära teha. Inimene peab leidma endale sellised hobid ja sellised tööd, mis annavad talle tagasi seda energiat, mida ta peab välja andma.

Tarkused liiguvad üle põlve vist paremini kui põlvest põlve?

Minu vanaema oli selline inimene kes armastas väga ravimtaimi. Kust tema need teadmised ammutas, ei tea mina tänapäevani. Aga ometi ta oskas lapsi ja lapselapsi ravida nende ravimtaimedega.

Kuidagimoodi võttis ta mind ikka korjele kasa, ma jälgisin ja vaatasin ja sellest mul tekkis loodusravi vastu lausa austus ja armastus. Mulle meeldib seda täpselt samamoodi uurida. Mingil määral tehnikaülikoolis sai biokeemiat õpitud, aga otseselt seda teadust ei ole keegi õpetanud mulle, olen ise õppinud sadadest raamatutest siit ja sealt.

Minu ema oli käsitööinimene ja tema andis selle [ande] kõik edasi minu tütrele. Mu tütar on tekstiilikunstnik. Ma saan küll soki ja kinda kudumisega hakkama, pusin selle valmis, aga ma ei taha seda tööd teha, ei paku mulle rahuldust. Minu meelest on õnnelikud need inimesed, kes leiavad endale niisuguse hobi, millest on kasu nii iseendale kui teistele.

Tütar on samas teinud fotod «Tervise kokaraamatusse»?

Need fotod lähendavad meid tõeliselt. Fotograafia on tema hobi. Ta tegi pilte ka «Hoidiste» raamatusse, aga siis oli rohkem minu juhendamisel. «Tervise kokaraamatu» jaoks sättis ta kõik ise, võtis nõusid kaasa ja valis aiasaadusi. Olen väga rahul tema tööga. Tütar ütleb, et kui teeb minu retseptide järgi süüa, siis see tekitab temas kodutunde, ja kui mina vaatan neid pilte raamatus, tundub mulle, nagu oleks ta mul hästi lähedal - see tekitab väga sooja tunde, selline pereraamat.

Ütlesite ühes intervjuus ajakirjale Kodutohter, et teie isa oli öelnud, et kõigepealt peab teist saama hea perenaine oma mehele ja siis alles saate vaadata, mida elus edasi teha. Kas võiks öelda, et tänu isale meele järgi olemisele jõudsitegi toiduasjatundmise juurde?

See on absoluutselt õige. Noor inimene tihtipeale eksleb, ei tea mida õppida. Küll ma mõtlesin zootehnikuks õppima minna, inglise keelt õppima minna, igasugused mõtted tulid mulle pähe. Siis isa vaataski et tüdrukul on pea laiali otsas. Vaevalt ta oma alateadvuses tundis, et see on tütrele õige eriala, vaatas rohkem ema pealt.

Minu ema oli kodumajapidamiskooli lõpetanud ja minu kodus tehti väga head süüa, väga ökonoomselt ja väga hästi. Seda, et nüüd hirmsasti oleks olnud lihavaagnad laual olnud, seda polnud, aga meie kodus olid alati magustoidud, küpsetised ja väga palju tehti ahjuroogasid. Minu jaoks on kodune toit olnud väga südamelähedane. Ja kui isa seda ütles, leidsin, et tal on õigus, isa oli mulle suur autoriteet.