Joogaõpetaja Karolin Tsarski viis joogaõpetuse ka koolidesse

Karolin Tsarski Foto: Erakogu

Isvara joogakooli õpetaja Karolin Tsarski tee jooga juurde on kui imeline ja samas konarliku teega seiklus. Alustanud Londonis füüsilise joogaga, jõudis ta Agama Yoga joogakooli kaudu tõelise joogani ja hakkas seda ka ise õpetama. Nüüd on Karolin minemas Agama Colombia harukooli, et omandada järgmised tasemed ja neid Eestiski õpetada.

Millal algas üldse teie tee joogamaailma?

Ma kirjutasin üheksanda klassi aastaraamatusse sellise lause, et ausõna, hakkan kunagi tegelema joogaga. See mõte ja soov oli mul kogu aeg olemas, aga kuna tegelesin ise sel ajal kergejõustikuga, siis ma lihtsalt ei leidnud või ei võtnud aega joogat proovida. Ma ise jõudsin esimest korda joogatrenni siis, kui elasin Inglismaal ja käisin seal ülikoolis. Hakkasin seal katsetama, võtsin kõigepealt spordiklubi kaardi, see oli mugav, sai erinevates stuudiotes erinevate õpetajate ja stiilide juures käia, mulle oli soodsam käia joogas ja see mulle meeldis. Tervis läks paremaks ja ma nautisin väga joogas käimist. Tegemist oli füüsiliste joogatundidega, ilma vaimse lisata seejuures. Lihtsalt spordigrupi trenn, kus teed mingeid harjutusi, sa ei tea, miks teed, kuidas teed, millised mõjud on. Mulle meeldis käia, ühed stiilid ehk meeldisid rohkem, teised vähem, aga meeldis joogas käia. 

Edasi kolisin Hispaaniasse, seal ei olnud mul võimalik joogas käia, kuna olin seal vabatahtlike projektiga, aga ma uurisin siis internetist ja tegin vähesel määral kodus, kuid joogamaailmaga tuli väike paus. Inglismaal olin käinud ühel tantrakursusel, mis mind väga raputas ja ma tahtsin seda sügavuti õppida. Hakkasin internetist otsima koole, mille puhul oleks täpselt teada, mida seal tehakse ja siis ma jõudsin Agama Joogakoolini internetis. Mul tekkis soov minna sinna kunagi õppima, sest see tundus olevat hea koht, võrreldes teiste koolidega, mida ma netist leidsin. Hispaanias olles tekkis mul mõte edasi Mehhikosse kolida.

Algul oli mul selline plaan, et kuna olin armunud, siis kolin sinna ja elan elu lõpuni oma mehhiklasega koos, ostsin piletid ära, tema vaatas kortereid ja maju, kus elama hakkame, ja kui kõik oli plaanitud, saatis ta mulle sõnumi, et ära nüüd tule. Mul oli aga pilet ja unistus olemas ning üks sõbranna ütles, et mine mõnda joogakooli ja tee vabatahtlikku tööd, sind see huvitab ja saad tasuta teha seda, mis meeldib, ning mulle tuli meelde, et see Agama Joogakool on ju ka Mehhikos. Kirjutasin neile, et tahan tulla ja mul pole raha, aga nad võtsid mu vastu, ma tegin vabatahtlikutööd ja alustasin seal joogakursustega.

See lõi mind pahviks, sest ma sain aru, et see, mida ma siiani tegin, ei olnud jooga ega tantra. Sain seal korraliku joogahariduse ABC, olin seal kaks kuud ja tegin kõikvõimalikke töid, et neid seal omakorda abistada. Mõtlesin pikalt, et kas alustada uuesti Mehhikos, aga otsustasin, et siiski ei jaksa, lähen tagasi sinna, kus sõbrad ees ja sõitsin Hispaaniasse tagasi. Päev enne äralendu käisin ühe tervendaja juures ja ma ei tea, mida ta tegi, aga see oli tohutult võimas seanss, ma karjusin ja nutsin. Seanss kestis mitu tundi ja selle lõppedes ma värisesin nagu haavaleht, aga mul oli kindel teadmine, et nüüd ma tulen Eestisse tagasi ning lähen vanaisa ja vanaema juurde. Ma ei tea, miks ja kust see tuli, ma olin seitse aastat Eestist ära olnud, mul polnud mingit mõtet ja ideed, mida siin teha, kuidas ma hakkama saan, kuidas siin üldse elatakse. Lendasin kiiresti Hispaaniasse, andsin ruttu töö ja korteri ära, et ma kahtlema ei hakkaks, sest see oli rumal ja ebaratsionaalne otsus. Tulin ruttu siia ja ütlesin vanaemale, et pean nüüd sinu juurde tulema ja ma ei tea miks, aga nii see on. Tema võttis mu vastu ja siis me istusime koos ja ma mõtlesin elu üle järele.

Kas võib tagasi vaadates öelda, et rasked hetked elus avavad hoopis mingid uksed?

Ma mõtlen tõesti, et Universum suunas ja toetas mind. Mul oli isegi meeles, et ma lähen nüüd Mehhikosse, seal on joogakool, aga siis mõtlesin, et ma ei saa ju sinna minna, ma lähen oma kaaslase juurde elama. Tundsin isegi frustratsiooni, et tahaks ju joogat ka teha ja elu ise andis mulle võimaluse alustada seda teekonda tõsisemalt. Ma olen tänulik, et Mehhiko sõber sellise otsuse tegi, tänu sellele sain joogaga alustada, mitte ei alustanud tavaelu.

Eesti joogaharrastajatel on kindlasti hea meel teie elu keerdkäikude üle, sest täna õpetate te  Isvara Jooga koolis, mis annab joogaharidust. Kuidas tee teid sinna viis?

Isvara Jooga kool annabki edasi täpselt sama kursust, mida mina Mehhikos õppisin. Minu jaoks on need väga sügavad kogemused ja mul puudus vajadus edasi otsida, see on nii kvaliteetne ja kuna see mind nii väga puudutas, siis tahtsin ma, et see oleks midagi, mis on ka Eestis inimestele kättesaadav. Kui ma Eestisse tagasi tulin, siis ma kõigepealt seedisin seda, mida olin õppinud, uurisin materjalid läbi, praktiseerisin neid, hakkasin aduma, mida teha, sest see programm on väga intensiivne, mida läbi võtta. Sellel ajal oligi Eestis selle joogakooli haru, kuhu ma jällegi läbi juhuse tööle sattusin. Järsku lihtsalt olin seal tööl läbi ühe meilivestluse ja õppisin ka ise edasi. Organisatoorselt nad Eestis püsivalt ei ole, teevad kursusi üle maailma ja see õpe on ka inglisekeelne, kuid minul oli soov seda eesti keeles anda. Materjalid on väga keerulised ka inimestele, kes inglise keelt valdavad, need lähevad väga sügavuti ja sageli ei adu, mis selles tegelikult on. Mina ja teised õpetajad, kes seal olid, meil oli kindel soov jätkata, me tõlkisime kõik materjalid eesti keelde ära, tegime loengud eesti keeles ja lõime selle kooli, et oleks võimalik ka emakeeles seda haridust omandada.

See on väga oluline, omandada oma keeles jooga fundamentaalseid teadmisi. Kui kriitiline olla, siis tõlkes läheb sageli palju kaduma. Kuivõrd kvaliteetne on see õpetus, mis teil edasi antakse, on see sama iidne sügav teadmine?

Soovitatav ongi tulla kooli, kus tekstid lahti seletatakse. Kui sa oskad sanskriti keelt ja loed lause originaalis ära, siis ka seal on tõlgendamisruum, kuidas seda lauset mõista, tohutu. Autor, kes seda tõlgendab, paneb sinna oma nüansi, siis veel tõlkides miski kaob ja muundub ja et asja lahti seletada, üritame võimalikult ligilähedaselt anda teada, mida seal tekstis on mõeldud. Meie koolis ei anna me kunagi kirjalikke materjale näiteks siis, kui oled tunnist puudunud ja ei ole kaasa saanud selgitust, sest siis sa ei saa süvitsi aru, mida ma olen sulle öelda tahtnud. Sa pead loengu ära kuulama, sest materjalidest saad sa vaid ligilähedase pildi sellest, mis algselt keegi selle joogatarkusega öelda tahtis.

Me võime siin joogast ööd ja päevad rääkida, aga kas on võimalik inimesele lühidalt öelda, mis see joogaharidus on?

See on inimese isiklik areng. Oleneb, mis vallas, kui palju, kus suunas — see on juba sinu isiklik valik. Jooga algne eesmärk oli jõuda inimese evolutsiooni tippu. Kui Maa peale sünnid, on igale inimesele mingi potentsiaal antud, ja teaduslikult võttes saab oma tippu jõuda, kui oled oma potentsiaalist sada protsenti teadlik ja oskad seda kasutada. Aga joogas ei pea võtma endale tohutut eesmärki valgustuda, sa võid võtta enesearengu või väikseid asju, näiteks et sa areneks, et su elu oleks korras. Sa võid enesearenguks võtta kasvõi selle, et su seedimine oleks korras. Kui kirjanikul on loomingukriis, tahaks areneda, tahaks loomingulisust ja siis võib teha joogat, et seda loomingulisust tõsta. Algselt oli eesmärk jõuda selle teadvuse seisundini, mille poole inimesed tänapäeval enam ei pürgi, aga kui see on liiga sügav, siis saab seda ka praktiliselt, väikeste asjadega teha. Igaüks võib enesearengut ise defineerida.

Kas see, mida täna Eestis valdav osa inimestest joogast artiklite kaudu teab, erineb teie kui juhendaja vaatevinklist võttes sellest, mis jooga tegelikult on?

Minu äranägemist mööda erineb see suures osas. Hästi palju saan ma tagasisidet: «Ma ei saa joogat teha, ma pole paindlik!» Seostamist füüsilise kehaga on palju. Palju on ka  pealiskaudsust ja isegi kui asi on korrektne, ei minda sügavuti selle täie potentsiaaliga, mida jooga võiks anda. Ma ei peaks seda valeinformatsiooniks, igalühel on oma tõlgendus, aga see, mis läheb vastuollu algsete joogatekstidega, pole jooga. See, mida tänapäeval loetakse joogaks, on algseid tekste lugedes niivõrd erinev! See, mida õpetaja õpetab, ei ole võib-olla vale või halb, sest kui ma käisin Inglismaal joogaklubis, tundsin ennast hästi, aga ma ei paneks seda joogana kirja, see on jooga muundunud olekus.

Kui palju on neid, kes huvituvad joogast sügavamas võtmes? Kui palju on teil neid, kes tahavad teada, kus on jooga juured?

Me oleme suhteliselt uus kool, meil ei ole eelarves nii palju raha, et teha suurt reklaami ja kui me avasime uksed, lõpetas kursuse kaks inimest, järgmises lõpetas 25 inimest ja kuigi meil ei ole suur kool, on kursusi, kus on täisgrupid. Need on inimestele, keda huvitab sügavam eneseareng, kes tahavad rohkem teada ja kui keegi tahab pärast tööd füüsilist trenni teha, siis see ei ole koht, kuhu tulla. Paljud ütlevadki, et lõpuks ometi, see on see koht, mida ma otsisin, kogu aeg olen mõelnud, et midagi sellist peab ju olema! On inimesi, kes on 20 aastat joogaga tegelenud ja tulles siia kursusele, ütlevad, et kõik on uus, nad pole sellisest asjast midagi kuulnud. Ma ei ütle, et meie praktika sobib kõigile ja on kõigile loodud, aga neist, kes tulevad, paljud jäävad. 

Tõsise sammu olete te teinud sellega, et kahes koolis on joogatund. Milline oli noorte tagasiside ja kuidas on üldse võimalik sellisesse suurde haridussüsteemi need joogatunnid saada?

Idee tuli sellest, et kuulsin kursusel kommentaare: miks meil seda keskkolis ei õpetatud? Siis hakkasin ka ise mõtlema, et tõesti, miks? Kui ma ise kergejõustikuga tegelesin, ei teadnud neid joogaasju, mul oleks hoopis teised tulemused olnud, olen selles kindel. Tore oleks, kui mina oleks ka keskkoolis neid asju teadnud. Ma kirjutasin haridusametile ja ütlesin, et arvan: jooga oleks vajalik valikaine. Tuli viisakas ja väga põhjalik vastukiri, et seda ei saa valikaineks võtta, pöörduge koolide poole, nad saavad ise valida. Pöördusin kõigi Tallinna koolide poole, leidsin kõigi, ka vene ja rahvusvaheliste koolide direktorite ja õppealajuhatajate kontaktid internetist, kirjutasin igale korraliku kirja, loo endast, kuidas ma omandasin sellised teadmised, kuidas ma jõudsin joogani, kuidas see aitas mind minu teel ja kes ma olen täna — kas ma ei saaks joogat pakkuda? Enamikust koolidest ei tulnud üldse vastust, paarist tuli, et saame kokku ja arutame, paljudest tuli eitav vastus, et neile ei sobi või pole huvi, olid sellised vastused. Osadele koolidele kirjutasin kuus korda ja mingit tagasisidet ei tulnud.

Ühe kooli direktor, kes oli ise joogaga tegelenud, ütles, et võid tulla, meil on valikainete esitlus, sul on kolm minutit ja kui grupp, 15 inimest, tuleb täis, siis me avame selle. Ma läksin õpilaste ette, rääkisin ja oli tunne, et rääkisin vale publikuga, et ma ei jõudnud neile üldse kohale. Seal oli tohutu valikainete hulk ja kaks klassi ning kuigi ma mõtlesin, et hüvasti minu idee, panid peaaegu pooled ennast joogasse kirja. Mul jäi suu lahti, aga esimene grupp alustas möödunud aastal Lilleküla Gümnaasiumis, aasta läbi oli üks tund nädalas, 45 minutit teooriat ja andsime ka praktikat ning õpilased käisid ilusasti kohal. Terve aasta mõtlesin, kas see info jõuab üldse kohale, kas see annab midagi, mingit tagasisidet ei olnud, ainult vaiksed näod tunnis. Aasta lõpus andsin neile paberid kätte, et kirjutage, mis arvate ja see oli anonüümne. Tagasi tuli õpilastelt sada protsenti positiivne vastukaja! Kes kirjutas pikemalt, kes lühemalt, aga kirjutati, et ollakse julgem, positiivsem, tervis on parem ja üks neist kirjutas, et on paremini kontaktis oma sisemise tajumisega — ta oli bussi peale minnes tundnud, et ei peaks selle peale minema, oli järgmise peale läinud ja siis sõites märganud, et see varasem buss on avarii teinud. Sellise tajumise oli jooga talle andnud ja ta ootas igat uut tundi. Tagasiside oli positiivne ja ka mul oli hea meel, et kõik on nii hästi läinud. Osaga sellest grupist jätkasime ka teisel aastal, kool andis selleks võimaluse.

Sellest aastast on ka Tallinna Saksa Gümnaasiumis kursus, mul oli nendega koosolek ja nad arvasid, et ei taha nii palju teooriat, et lastel on niigi palju koormust ja tahaks pigem lõdvestavat tundi. Ma tegin programmi natuke ümber, et oleks kogu aeg mõnus praktika ja natuke teooriat, sest teisiti ei saa. Nüüd tuleb tagasiside, et kuidas jooga vabastab neid pingetest, kuidas saavad ennast välja puhata, kuidas nad tunnevad ennast hästi ja rahulikult, kuidas nad näevad perspektiivi — seda on hea lugeda, tunnis ei saa sellest aru, seal on nad vaikselt või itsitavad, aga see, mis nad kirjutavad, annab hea tunde. Seal on grupis 40 inimest, kes valisid selle valikaineks, rohkem ei mahtunud.

Korraks veel joogahariduse juurde — see on etapiline ja kõike ei saagi Eestis omandada. Mitu etappi on joogahariduse juures, mida te õpetate siin ja mida saaks veel õpetada?

See kool on hästi struktureeritud ja tal on põhjalik programm. Hetkel on koolis 24 taset, pärast seda on erinevad praktikad. Eestis saab hetkel õppida esimest kolme taset, loodetavasti saame pikemas perspektiivis kuni kaheksat Eestit õpetada ja ehk ka veel kõrgemaid. Uut taset on lihtsam õppida ja mingit õpetust edasi anda, kui algpõhi on olemas. Kui joogas on mingid kogemused omandatud, on hea sinna peale laduda, seepärast on see struktureeritud tasemeteks. Kui sul on esimene tase läbitud, siis saab teise taseme loengu sellele ehitada.

Kuhu te lähete järgmise taseme juhendaja koolitust omandama ja mida sa seal täpselt õpite, et seda edasi anda?

Kuna see on rahvusvaheline kool eri riikides, siis siirdun ma Kolumbiasse, kus saan õppida uusi tasemeid. Koolis on ka tasemeeksamid, loodan saada 14 taset läbitud ja eksami sooritatud, mis võimaldaks mul Eestis anda joogat edasi kuni kaheksanda tasemeni.

Nii et Eesti joogahariduses on võimalik õppida praegu kolme ja kui kõik hästi läheb, siis kaheksat?

Jah, aga see eeldab veel tööd ja kõigi materjalide tõlkimist, mis on tohutu ja pikaajaline protsess, aga ma loodan selle töö ära teha.