Aleksei Budõlini kakskeelne perekond: kuidas ja mis keeles lapsed räägivad?

Naine
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ilona ja Aleksei vahel naeratab nende tütar Malena
Ilona ja Aleksei vahel naeratab nende tütar Malena Foto: Erakogu

Meie pere on kakskeelne. Mina kasvasin eestikeelses keskkonnas ja kultuuris ning Aleksei venekeelses. Kuna minu vanemad olid mõlemad õppinud vene filoloogiat, siis kõik oma salajutud rääkisid nad vene keeles ja see tekitas minus alati suurt hasarti, et ära tabada, mida nad ometi seal omavahel seletasid. Enamasti oli see igav poliitika, kuid keel hakkas mulle külge, kirjutab portaalis Minu Pere judoka Aleksei Budõlini kaasa Ilona Toots.

Kui me Alekseiga alles hakkasime käima, siis ma ikka püüdsin teda tagant sundida, et ta eesti keele ruttu ära õpiks. Oma rolli mängis siin ka mingi rumal valehäbi teiste ees, sest kui ajakirjanikud hakkasid Aleksei vastu huvi üles näitama, jäi ta vastuse võlgu ega saanud end eesti keeles hästi väljendada. Alekseil ei läinud keele omandamine nii lihtsalt kui minul ja kuidagi iseenesest kujunes meie omavaheliseks suhtluskeeleks vene keel. Täna loen ja kirjutan ma vabalt vene keeles ja isegi paremini kui tema.

Imestama pani, et mu vanemad, kes omavahel arutasid vene kirjandust ja kelle sõbrad olid valdavalt vene rahvusest, lootsid, et mu valituks osutub noormees eesti perest. Kuid üsna pea oli selge, et asi on otsustatud, ja nad leppisid sellega.

Kuidagi iseenesest oli selge ka see, et lastega hakkab kumbki kõnelema oma emakeeles. Ja nii panigi Aleksei tütrega nukkusid magama vene keelsete laulude saatel ning mina lugesin rahvamuinasjutte eesti keeles. Kuna ema veedab ikka lapsega enam aega, siis hakkas tütar esmalt kõnelema eesti keeles. Ning vastupidiselt «spetsialistide» hoiatustele  juba päris varakult.

Pooleteise-aastaselt tulistas ta lausetega ja oli üks jutukas tirts. Umbes kahe-aastaselt käis mingi plõks ja ta hakkas äkki rääkima küllalt kenas vene keeles – justkui oleks kogunud endas sõnavara, et see siis välja pursata. Loomulikult läks susisevate tähtedega veidi aega, kuid mitte sugugi palju. Siiski, kuni umbes kümnenda eluaastani vastas tütar isale ainult eesti keeles, ju oli talle nii mugavam.

Sellest, milliseid lõbusaid seiku kakskeelses peres ette on tulnud, loe edasi juba siit!

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles