Maarja Kupits: kui kass ründab last, kas siis on tõesti süüdi kass?

Foto: Aleksei Ivanov / PantherMedia / Scanpix

Üks minu suuri hirme lapseootuse ajal oli, et sündiv laps on mu armastatud kassi vastu allergiline. Seda, et nad omavahel läbi ei saa, kartsin ma ka, aga allergia tundus mulle vääramatu jõuna, mille vastu ei pruugi aidata muu peale kassi äraandmise. See mõte trügis mulle pähe eriti öösiti, kui nimetatud kass mulle kaissu ronis, ja hoidis mind nii mõnegi tunni murelikult sipeldes ärkvel. 

Enamik teab kindlasti kedagi, kellel selline hirmus asi juhtunud on, ja loomasõbrad teavad ka, kuidas lapse allergia pärast loomast loobujatesse suhtuma kiputakse. Aga kuigi allergia võib tulla ja minna vaid talle sobival hetkel, näib praegu, et see katsumus on meist seekord mööda läinud. Päris kindlalt muidugi ei tea kunagi, mis elul plaanis on, aga pisukese kergendusohke võib vast endale lubada. See aga ei tähenda, et looma ja lapse kooslus päris sirgjooneliselt ja probleemideta kulgeks.

Vihmaussikesest mürakaruks

Päris alguses oli kass lapsest oma seitsmele kilole ligineva täismassiga kaks korda raskem, mitu korda liikuvam ja oma liigutustes mitukümmend korda täpsem. Lapse voodisse ei lubanud ma tal edasiste arusaamatuste vältimiseks pugeda ka juba siis, kui seal veel kedagi magamas polnud ja see väike imelik, natuke inimese moodi vihmaussike vääris kassi silmis vaid paari üksikut nuusutust. Paar korda oli kassil voodi peal jalutades raske märgata, kust lapse jalad täpselt algavad ja ta koperdas (kui see kassi puhul üldse võimalik on) neile otsa, aga mingisuguseid armukadeduse- või vihaepisoode õnneks ette ei tulnud. Asi seegi, eks.

Lapse kasvades on olukord natuke muutunud. Võistluspaar väike abitu tita ja võimas ülekasvanud kassipeletis on muutunud energiliseks väikelapseks, kes vahel ei märka õigel hetkel pidurit tõmmata, ja kassiks, kelle närvid on paratamatult natuke rohkem krussis kui kaks aastat tagasi. Lisaks näib, et nii kassis kui lapses elab tugevalt meie perele iseloomulik kangus – kui midagi ei meeldi, siis kumbki ei eemaldu targema kombel järele andes, vaid mõlemad jäävad paigale ja lähevad üha rohkem tuuri.

Seetõttu on paar korda tulnud ette olukordi, kus üks patsutab eksalteeritult voodi peal lebavat teist ja lõpuks teine, selmet kuskile mujale aelema ja oma ümbrust karvaseks tegema minna, näugub paar korda häiritult ja kui sel efekti pole (ilmselgelt mitte), annab ühe küüntega vürtsitatud hoobi. Järgnevad enamasti pisarad, vahel piisake verd ja alati veeprits. Võin tänada vaid õnne ja oma kassi loomupärast flegmaatilisust, et tekkinud kriimud on jäänud pinnapealseks ja ohutuks. Riielda saavad sellistes olukordades mõlemad, pluss õppetunnid mulle endale.

Kui loom ründab

Neis olukordades oleks ju tegelikult lihtne pealiskaudselt poolte valimise lõksu langeda – kass küünistas mu last! Ründas alatult omas kodus! Hea, et silmad pähe jäid! Metsloomad isoleerida! Või vähemalt süüdlast korralikult karistada. Aga tegelikult on igal konfliktil, ka nii algelisel nagu väikelaps ja koduloom, alati mitu osapoolt. Jah, kass küünistas last. Ta kaitses end, ja tegi seda seetõttu, et laps torkis teda – milles olen osaliselt süüdi ka mina, et lasin sel juhtuda.

Samuti on vastutus edaspidise ees minu kui loomaomaniku ja lapsevanema õlul. Minu asi on hoolitseda selle eest, et minu lemmik ei saaks statistikaks idiootses ja julmas reas «pandi magama, kuna muutus agressiivseks». Minu asi on õpetada oma loomale, et meie karjas ei küünistata ega hammustata teisi.

Kuid kuna looma agressiivsusel on enamasti põhjus, tihti kas haigus või süstemaatiline närvisaagimine, on täpselt samamoodi minu asi õpetada lapsele, et ka loomal on õigus soovi korral omaette olla (isegi kui see omaette olemine toimub keset toapõrandat...). Loom võib keelduda paitamisest või mängimisest, rahulikult süüa, magada ja oma hügieenitoimetusi teha. See, et loomale ei tehta haiget, peaks samuti olema iseenesestmõistetav ja kogu kooseksisteerimise alus.

Muidugi ei ole eluliselt võimalik kaaskondsetel igal ajal silma peal hoida ja karta on, et kui kass ja väikelaps juhust kasutades kardina sees pusserdamise mängu mängivad, astutakse ühel hetkel ühele saba peale ja teine saab käpaga. See on justkui loomulik kadu, risk, millega ma olen nõus leppima. Oluline on, et sellest pusserdamise mängust ei saaks süstemaatilist lemmiklooma väntsutamise kommet, mille käigus jääb üha rohkem kaotajaks loom. Vastutust selle eest ei saa aga panna lapsele või loomale, vaid ikka ja ainult täiskasvanule – lapsevanemale ja loomapidajale.