/nginx/o/2017/01/02/6220799t1ha882.jpg)
Aasta lõpuga ja uue algusega kaasneb paljudele üks ebamugav teema, millest tahaks nagu mööda vaadata, aga see ei taha väga õnnestuda: otsa saava aastakese esimesel jaanuaril on endale antud rida lubadusi ja need lubadused kas on täiesti täitmata või sai korra proovitud ja tulemuseks oli ebaõnnestumine. Häda neile, kes on uusaastalubadused kuskile kirja pannud!
Kui need, kes on lihtsalt üldiselt mõtisklenud paremini, tervislikumalt, sõbralikumalt elamise üle saavad end rahustada, et aga ma ju olengi enam-vähem selline olnud, siis lubaduste ausad ülesmärkijad peavad koleda tõe ja läbikukkumisega silmitsi seisma. See võib tunduda koomilisegi olukorrana, kuid täitmata eesmärkidel – ja eriti kui seda juhtub korduvalt – on oht mõjuda kehvasti enesehinnangule, need võivad suureneda ka depressiooniriski.
Esimene asi, mida masenduses võiks teha, on püüda analüüsida, kas elu on täitmata lubaduste tõttu üldse halvem. Teinekord meid ju kurvastab lihtsalt fakt, et oleme lubanud, aga pole teinud ja seega oleme justkui halvad ja tahtejõuta inimesed. Kui elu muidu on läinud mõnusalt ja oleme teinud muid, plaaniväliseid, asju, siis vast pole õnnetu olla vaja – eks plaane elus midagi muuta võetakse ju ette ikka mõttega, et parem oleks. Kui näiteks rahaline seis on parem hoolimata sellest, et kavalalt seatud investeerimis- või kokkuhoidmisplaanid pole õnnestunud, siis pole plaanid mõttetud, aga antud eluhetkel on ka teisiti hästi. Kui positiivse tähelepanu ja imetluse saamiseks oli eesmärgiks seatud kaalus alla võtta, aga komplimente on olnud küllaga niigi, siis võib-olla ei tundunud kaalu langetamine ühel hetkel enam nii oluline.
Kui aga aastale tagasi vaadates näib, et muutmisväärseks arvatud eluvaldkonnad on jätkuvalt olulised (st muutust oleks ikka ja veel rohkem vaja), siis võiks mälu ja lähedasi või häid tuttavaid appi võttes meenutada, et mis ja miks valesti läks. Mis oli see hetk, kus plaan kas ununes või tekkis soov käega lüüa? Kui pingutati, aga tulemust polnud, siis peaks veel täpsemalt meenutama, mis toimus. Armusime ja kõik muu elus kaotas tähtsuse, keskendusime hoopis teisele inimesele? Võib-olla mingi meist olenematu sündmus tegi soovitud tulemuse saavutamise võimatuks? On raske koguda raha, kui tuleb teha ootamatuid väljaminekuid (nt läks vana auto nii katki, et vaja oli osta uus). Võib-olla jäi sportimise või dieediplaan selle taha, et mingil perioodil oldi kas palju haige või pidi kogu energiat rakendama tööl, sest muidu oleks ähvardanud oht töökohast lausa ilma jääda? Kui eelmise aasta nässuläinud lubadusi analüüsida, siis saame ka mõtteainet, kuidas uuel aastal vajadusel edukamalt plaane seada.
On aga üks kavalus, millega võiks eesmärkide seadmise juures kindlasti arvestada. Ärge plaanige muutuste alguseks esimest jaanuari! On isegi öeldud, et kui tahate retsepti selle kohta, kuidas tagada eesmärkide saavutamise ebaõnnestumine, siis alustamine 1. jaanuarist selleks ka on. Võib ju tunduda pidulik ja tähtis ja traditsioonid ju on sellised, aga mõelgem korraks...
Enamik enesemuutmise plaane puudutavad tervist, karjääri, rahalist seisu, halbade harjumuste asendamist headega. Aastavahetusega kaasnevad aga vabad päevad, telekas jookseb non-stop filme ja lõbusaid saateid, kapid on täis ebatervislikku toitu ja jooke, me käime külas ja võõrustame läbi astuvaid sõpru ise. Kogu meie elu on pidude ja puhkamise režiimis. Alguses pidune ja siis uimane. Seega, oodake uue elu algusega, kuni elu on tagasi tavalises rutiinis – uuesti käivad suured tööl, lapsed lasteaias või koolis. Siis on aega muutuste vajalikkuse üle mõelda ja elu sättida nii, et plaanid ka teoks saaks.
/nginx/o/2015/08/10/4366145t1h8438.jpg)