Piilume heategevusorganisatsioonide telgitagustesse: kuhu läheb annetatud raha?

Foto: Oleksii Akhrimenko / PantherMedia / Scanpix

Eestlane kipub olema skeptiline, meeleldi halba kahtlustav. Nii on see ka heategevusorganisatsioonidele annetamise puhul. Siiski jagub lahkeid andjaid hulganisti ja ka lõppev aasta ei ole kogutud annetuste poolest eelmistest kehvem, pigem ikka parem. Inimeste peamine tõrge tuleb uskumusest, et heategevusfondid kulutavad liiga suure osa annetusraha palkadeks ja vahendustegevuseks. Kuidas sellega siis ikkagi on? Kas ja kuidas saab üks edukas heategevusorganisatsioon toimida vaid vabatahtlike najal ning miks ei ole organisatsiooni püsikulud alati esimene asi, millele osutada? 

Võib olla mitut moodi. On fonde ja ühinguid, kus kogu töö tehakse vabatahtlikkuse alusel ja keegi tasu ei saa. On fonde, kus administreerimiskulud on kindlaks määratud ja võivad, aga ei pruugi seejuures saada kaetud eraisikute annetustest, vaid näiteks ettevõtete toetustest. Variante on teisigi. Igal juhul peab olema võimalik enne annetama asumist uurida, kuidas huvialune ühing oma raha kasutab.

Oluline verstapost

Eesti ühel suuremal heategevusfondil Aitan Lapsi on sel aastal pidulik tunne – viie ja poole aastaga on kogutud pool miljonit eurot, mis on tervenisti läinud Eesti lastele kultuurielamuste pakkumiseks. Selle summa on annetanud inimesed taaraautomaatidesse tühja taarat tagastades ning tagatisraha välja võtmise asemel seda lastele annetades. Nii on saanud kümned tuhanded lapsed teatri, kunsti ja kirjandusega seotud elamusi nautida. Suurim osa kogutud annetustest on läinud vähekindlustatud laste teatrietendusteks, kuid näiteks eelmisel aastal alanud suurprojekt «Aitan lapsi kunsti juurde» on viinud pealinna kunstimuuseumidesse juba enam kui 7000 koolilast. Aastate jooksul on arenenud tore koostöö teistegi heategevuslike projektidega nagu Minu Unistuste päev, eraettevõtetega nagu Plaatdetail ja riiklike asutustega nagu Kultuuriministeerium, Eesti Lastekirjanduse Keskus, Haapsalu Neuroloogilise Rehabilitatsiooni Keskus, jm.

«Kui me mais 2011 projektiga alustasime, lootsime salamisi, et kui suudame esimesel aastal koguda 10 000 – 20 000 eurot, oleks hästi. Ent nägime, et eestlased on lisaks keskkonnateadlikkusele ka äärmiselt empaatilised ja sotsiaalselt mõtlevad – esimese seitsme kuuga kogusime juba pea 40 000 eurot ja see number on igal aastal kasvanud,» räägib Rauno Raal, SA Aitan Lapsi nõukogu liige ja Eesti Pandipakendi tegevjuht. «Suur tänu kõigile keskkonnateadlikele, sotsiaalse närviga ja kultuurist hoolivatele inimestele. Kogu see raha on läinud ja läheb läbi erinevate Aitan Lapsi projektide Eesti laste ja Eesti kultuuri hüvanguks.» Raal mainib, et tihtipeale toimib põhimõte – üks mulle, teine sulle. Ehk kõige südantsoojendavam on näha vanemaid koos lastega taaratagastuspunktis olukorras, kus vanem või laps ise ütleb, et paneme siis mõned pudelid teistele lastele ka.

«Meie fondi üks aluspõhimõte ja omapära alates esimesest päevast on see, et iga annetatud sent peab minema sihtotstarbeliselt projektidesse ehk jõudma lasteni,» kinnitab Rauno Raal. Loomulikult tekib projektidega seoses mingil määral kulutusi, kuid need kaetakse heade sponsorite abiga. Tegevjuhti fondil ei ole, neli nõukogu liiget ja üks juhatuse liige panustavad kõik oma vabast ajast nii, kuidas jaksavad. Seejuures vastutab igaüks oma valdkonna eest – kes rahaasjade, kes projektijuhtimise, kes partneritega läbirääkimise eest. Annetusmahtude kasvades on tõesti kaalutud osalise ajaga projekti- või tegevjuhi palkamist, ent ka see kulu peaks siis tulema mujalt kui inimeste annetustest. Samas ei mõista Raal hukka teistsugust mudelit, kus näiteks 10 protsenti annetustest läheb administreerimiseks, sest suuremamahuline heategevusprojekt on kui omaette organism või ettevõte, mis vajab pidevat tööd ja sellega kaasnevad paratamatult kulud.

Ka MTÜ Kassiabi, mille eesmärgiks on koduta jäänud Tallinna kassidele uute püsivate kodude leidmine ja lemmikloomapidamise kultuuri tõstmine, kasutab kogu annetatud raha kasside hüvanguks. Aasta jooksul leiavad Kassiabi toel uue kodu keskmiselt 500 kassi. Raha kulub toidule, kassiliivale, transpordile, ravimitele ning arstiarvetele. Hoiukodudes elab pidevalt üle 50 kassi ja seetõttu on püsikulud võrdlemisi suured. MTÜ-sse kuulub paarkümmend liiget, kes aitavad loomi oma palgatöö ja pereelu kõrvalt, lisaks panustavad oma aega paljud vabatahtlikud abilised.

Pank ja fond käsikäes

SEB Heategevusfond, millel on lõppemas kümnes tegevusaasta ning mis toetab turva- ja asenduskodudes peatuvaid lapsi, koordineerib kasuperede nõustamist ja annab välja stipendiume, katab oma tegevuskulud pangapoolsest toetusest, mitte heategijatelt saadud rahast. Nimelt on kokku lepitud, et SEB pank toetab heategevusfondi 15 aasta jooksul 1,3 miljoni euroga. Kaks korda aastas korraldatakse ka üleriigiline kampaania annetuste kogumiseks. Pole ju saladus, et ühtlasi aitavad tasemel reklaamkampaaniad luua positiivset kuvandit ka sellele asutusele, mille kõrvale heategevusprojekt on ellu kutsutud.

Sel aastal on SEB fond kogunud ligikaudu 360 000 eurot, mis on sarnane varasematel aastatel kogutuga ja millest 64 000 eurot on panga panus. Fondil on omasuguste hulgas suurim arv eraisikutest püsiannetajaid. «On väga suur hulk annetajaid, kelle panus on ühes kuus 30-50 senti, samas on ka neid, kel võimalik laste heaks anda kolm kuni viis eurot. Iga annetus on kuldaväärt hinnaga,» lausub SEB Heategevusfondi tegevjuht Triin Lumi. Fondi igapäevaseks toimimiseks vajalikud kulud – kontor, tõlketööd, veebilahendused jm – moodustavad küll märkimisväärse osa aastasest tulust, ent neid ei kaeta Lumi kinnitusel annetajate panusest.

«Julgustaksin igaüht, kes selliseid «administreerimiskulusid» pelgab, vabaühendustega suhtlema ja küsima, milleks neil kõige enam toetust vaja oleks, et abivajajaid kõige paremini aidata. Ei ole ju palju abi näiteks jalgpallibuutsade kinkimisest toimetulekuraskustes pere lapsele ehk otse abivajajale, kui see laps ei saa trennis käia, sest pole treenerit (palga- ehk «administreerimiskulu»), talvist trennisaali (üüri– ehk «administreerimiskulu») või tal pole võimalik sinna trenni sõita (transpordi- ehk «administreerimiskulu»),» sõnab Triin Lumi.

Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefond, mis toetab eriravi- või hooldust vajavaid lapsi ja nende peresid ning seadmete ostmist haiglatele, on algusest peale oma administratiivkuludeks seadnud maksimaalselt 15 protsenti eelarveaasta tuludest. Segadust võib aga tekitada see, et aastaaruannetes ei tohi seadust järgides fondi enda töötajate ja lastele toetuse raames tugiteenuseid osutavate spetsialistide palgakulu lahku lüüa. Nende inimeste töö on sageli seotud raskete juhtumitega, aga asjasse süüvimata võib jääda mulje, et «palgakulu» sööb ära kolmandiku lastefondi tulust. Seepärast on viimastel aastatel täieliku usalduse ja läbipaistvuse nimel tellitud fondi aastaaruandele täisaudit.

Kindlasti ei saa kõiki heategevusorganisatsioone ja nende kulusid ühe mütsiga lüüa – on nende seas ju nii tagasihoidlikke vabatahtlikke algatusi, oma valdkonna parimaid palgal hoidvaid ühinguid kui ka kõike vahepealset. Peamine pole mitte administreerimiseks kulunud summa osakaal, vaid see, kui paljude inimeste või loomade elu on tegelikult paremaks muudetud. Tühja rabelev vabatahtlik organisatsioon ei ole kuidagi õigustatum kui edukas fond, mil palgaline töötajaskond. Mis absoluutselt ei tähenda, et suurte tegevuskuludega fond tingimata tõhus on. Tõhusus sõltub ka paljust muust.