Suurim väljakutse: mitte midagi teha

Foto: Kristina Herodes

• Miks "rahvareligioon" - tööhulluse usk meile ohtlik on.
• Kuidas õppida mitte midagi tegemise kunsti? Ka sina vajad seda oskust!
• Efektiivsust ülistav ja puhkust eitav hoiak pole normaalne, vaid kriminaalne.

Eestlased on muidu lahedad, aga üks viga meil on – me ei oska puhata! Olgu, olgu, mõni haruldane isend ikka oskab ka. Mõni eeskujulik edasijõudnu on lausa tervislikult laisk. Minul jääb teile vaid imetlevaid pilke saata, sest kuulun väsimatute rahmeldiste alaliiki. Istuda niisama ja teha mitte midagi?! Kõlab nagu elu suurim väljakutse! Aga pühade ajal on puhkamine kohustuslik, mis siis ikka, õpime midagi uut…

 

Meie laiuskraadil on tavaline, et tööd rabatakse nõrkemiseni ning iga hingetõmbehetk tuleb millegagi täita. Näiteks telefoni näppimise, telekamüra, söömise või joomisega. Täitetegevus maandab sisemist rahutust. Miks tundub nii kõhe tegevuseta olla? Avastan hulga psühholoogilisi tõkkeid.

            Esiteks saan aru, et paus aitab iseenda sisse vaadata. Aga just selle tõega silmitsi seismine ongi ebamugav! Tunne on sama tõrges, nagu peaksin ronima tuppa, mille koristamisest olen pikka aega kõrvale hiilinud. Mine tea mis luukered ja muud kollid sealt ukse vahelt päevavalgele pudenevad? Igapäevarutu alla on hea peita leina, valu, täitumata igatsust, ütlemata sõnu… või süütunnet liigsete sõnade pärast.

Olen nagu jõuluelevuses mudilane: siin ma istun, midagi ei tee, mis siis nüüd juhtuma hakkab?

            Teine takistus on meie üldlevinud «rahvareligioon» – tööhulluse usk. Pidev rügamine on justkui ainus aktsepteeritud viis olla. Kõigil on kiire ja niisama olemine näib süüdimatu luksus. Väline surve  on tugev – kellelgi on alati tarvis sinu tööpanust, tähelepanu ja aega. Hea inimese kohus oleks justkui järele anda, aga see vallandab lõppematu ahela. Kui kellelgi tekib illusioon, et tal on õigus sinult midagi saada, oled sa talle igavesti võlgu ja miski pole piisav. Kas üha kiirem jooksmine oravarattas ikka tasub ära?

Kõike seda mõistes hakkab kohtuavalt häbi, et olen ka ise mingitel hetkedel elus efektiivsuse idealiseerijatega kaasa jooksnud. Ning tundunud gaas-põhjas-elus lausa eduelamusi: «Sain taas hakkama võimatu hunniku tööga! Ma olen tegija!» Ning pea ainsad hetked ülekeevat energiat välja lülitada on summutada sisekõne üha ekstreemsemate elamustega. Aitab! Niisama olemine tuleb kiiremas korras selgeks saada!

Algaja laiskleja rasked sammud

Mõte saata elamustekütt Kristina sundkorras mitte midagi tegema valmistab mu kolleegidele parasjagu nalja. Aga mina ei võta väljakutset vastu uudishimust. Tahan tõesti õppida midagi, mida pean väga tähtsaks, kuid oskan väga halvasti.

Otsus tehtud, alustan kohe! Võtan kodus tassi piparmünditeed ja katsun pühenduda mittemidagitegemisele. Mõne sekundiga on mul kolm imearmast jutuveskit kukil – igaühel omad teemad ja kaisuisu. Istuda ja kallistada oma lapsi on imetore ja oluline rituaal, kuid see on aktiivne energiavahetus. Kui põnnidel nunnutamisepaak täis, märkan igal sammul varitsevaid töid, mis nuruvad: tee mind, tee mind. Pesud, nõud, toidud, tolmurullid, kellegi keerulisemat sorti kooliülesanded, kontorist kaasa tulnud lugude sabad… Lükkan aega iseenda jaoks edasi, kuni ongi asi klaar – öö on käes ja mina läbi kukkunud. Hea öelda – võta endale see aeg! Mismoodi see küll praktikas välja nägema peaks?

Harjutused lihtsalt olemiseks

Esimese asjana saab mulle selgeks, et mitte millegi tegemise õndsat aega peab päeva planeerima. Ja lõppegu  hala, et aega pole – aeg kuulub mulle nagu elugi ja kui ma seda kasutada ei oska, olen ise süüdi. Teisel katsel saangi hetke iseendale päeva sisse pressitud.

Proovin lihtsalt istuda. Aeg, mis muidu tormab nagu pöörane, hakkab venima. Avastan seda muidugi alles hiljem – enda arust olen tubli tunni usinasti niisama passinud. Kell arvab, et napilt kümme minutit. Istun veel – hämar ruum, vaikus…  Hurraa-juhhei! Natuke ju rahunen. Aga siis märkan, et petan ennast – meel pole sugugi vaba väsitavast ootusest. Pigem olen nagu jõuluelevuses mudilane: siin ma istun, midagi ei tee, mis siis nüüd juhtuma hakkab? Lihtsalt tegevuseta olla on mulle esialgu veel püüdmatu tase, proovin abistavaid harjutusi.

Lähen õue lonkima. Praegu on paljud lummatud idamaade õpetustest, kuid mulle tundub, et meie oma Eesti kultuuris on sarnased praktikad olemas. Küsimus on vaid selles, millise pealkirja alla need peita. Näiteks minna metsa või mere äärde pead puhastama on siinmail ajast aega tuttav. Kõnnin ja kõnnin, sihti ega eesmärki pole. Mõtete kihutamiskiirus vaibubki sammhaaval ning rahutuse asemel võtab maad meelerahu. Kuid paigal olles ma selleni ei jõua. Miks küll on tegevuspausi ja vaikusega nii raske kohaneda? Enamasti tagab ennastsalgav pingutus edu, aga nüüd – võta näpust, jõuga ei jõua mitte kusagile. Aga kuidas jõuab? Küsin tarkadelt inimestelt nõu.

Rahu tänu liikumisele

«Lõdvestumine ei olegi lihtne, aga seda saab õppida,» julgustab Viimsi spaa spordiklubi bodybalance’i treener Kersti Ojalill. «Inimesele võib tunduda, et mida see annab. Aga väga palju, lihtsalt enda jaoks, teised seda mõõta ei saa. Õpid meelt maha rahustama ja tasakaalu säilitama. Tasakaaluka inimese elus sujuvad kõik asjad – oled õnnelikum, positiivsem ja oskad hetke nautida.» Kersti on ise nii päikeseline inimene, et teda on lihtne uskuda.

Kersti Ojalill. Foto: Jana Laigo

            Liitun Kerstiga mitmes tunnis ning tajun üha selgemalt treeningu taastavat ja tasakaalustavat mõju. Alguses kipun ikka võistlema ja üle oma varju hüppama, aga viimaks teen endaga rahu. Mõju tervisele avaldub otsekohe. «Stress nõrgestab immuunsüsteemi, lõõgastumine aga tugevdab seda ja annab kehale võimaluse end ise tervendada,» on Kerstil  loogiline põhjendus varuks. Rahutule hingele ongi üks hea võimalus alustada oma tasakaalu taastamise teekonda bodybalance’i tundidega, mis sobituvad kergesti ka kiiresse elulaadi. Ajapuudus on aga Kesti sõnul täpselt samasugune illusioon nagu muud maised mullid, mida jahtides ülearu rabeleme. «Kui inimene midagi väga tahab, siis alati leiab selleks ka aja. Ju siis puhkus ei tundu piisavalt vajalik sel hetkel. Austusest ja armastusest enda vastu algab kõik – igaüks vajab ja väärib iga päev aega iseenda ja oma mõtetega olemiseks. See on prioriteet number üks, mida keegi teine sinu eest teha ei saa.»

            Tasakaalu loova liikumise esirinnas on joogaharjutused. Stiile ja õpetajaid on hulga ning ala praeguse populaarsuse juures on kerge leida kedagi, kellega tekib usalduslik side. Konkreetse ütlemisega ja energiast pakatav Joogaruumi õpetaja Gerli Järv on minu jaoks veenev teejuht.

Gerli Järv. Foto: Marek Metslaid

«Tänapäeva maailm on väga yang’iliku  iseloomuga – väärtustame kiirust, aega, kontrolli, edasiliikumist, sooritust. Seetõttu kipub meil tasakaal tihti kaduma, sest me ei oska puhata, seisatada ja vaadelda. Endale teadlikult aeg-ajalt rahu ja vaikust kinkides hoiame aga nii oma keha kui ka vaimu ilusti tasakaalus. Muidu hoolitseb universum ise – tuleb sundpuhkus läbipõlemise, haiguste või vigastuse näol.»

Gerli ei anna taastavaks mittemidagitegemiseks ühest retsepti. «Minu jaoks on parim puhkus, kui veedan aega iseendaga ja vaikuses, kas joogatades, mediteerides või looduses olles. Soovitan teistele ka end aeg-ajalt teadlikult mürast lahti haakida, unustada igasugu elektroonilised vidinad ja minna üksi loodusesse. Kui üksi on raske, siis soovitan yin-joogat – see joogastiil andis mulle täiesti uue pildi lõdvestumisest ja alistumisest. Jooga aitab samm-sammult liikuda oma keskme, vaikuse, jumalikkuse suunas.»

            Kõik see kõlab minu jaoks loogiliselt, aga kohale jõuab alles pärast kuu aja pikkust praktikat. Miks see puhkamine ometi nii raske on, mis meid kinni hoiab?

«Vaikuse loomine iseendas eeldab seda, et me oleme valmis silmitsi seisma oma allasurutud tunnete, negatiivsete kogemuste ja varjukülgedega. Lihtsam on käia tuttavat rada isegi siis, kui me sellega rahul ei ole. Meie meel veenab meid alati valima seda, mis on kergem, ning vana on alati lihtsam kui uus. Distsipliin ja pühendumine aitavad aga mis tahes uue praktika sügavale meie sisemusse, siis ei hakka ka meel enam vastu ja rahu leidmine muutub üha lihtsamaks. Kiirustades läheme tegelikult teele ringiga.»

Rahu tänu hingamisele

            Pole vaja kuigi tark olla, et taibata – liikuda on hea, hingata on vältimatu. Just oskus õigesti hingata on lõdvestumise kunsti võti. See muudab täielikult meeleseisundit, rahutuse saab lihtsalt välja hingata. Tahan sellest rohkem teada! Vabastava hingamise õpetaja Pille Tali on lahkelt valmis aitama. «Inimesed sageli ei näe probleemi, kui neid saadab positiivne stress. Pikemalt kestes kurnab see läbi neerupealised, mis adrenaliini toodavad. Pidev pinge ilma puhkuseta viib alati madalseisu. Teadlik puhkamine iga päev aga hoiab energiavarud stabiilsed.»

Pille Tali. Foto: Kaari Saarma

Pille annab mulle lihtsa nipi – jälgi oma hingamist! «Kas teed pausi pärast sisse- või väljahingamist? Pelgalt hingamise rõhuasetust muutes saab oma meeleolu ja kehakeemiat kohe muuta.» Saan teada, et õnnelikud inimesed hingavad sügavalt sisse, teevad siis pausi ja hingavad lühikeselt välja. Depressiivne natuur aga vastupidi – pikalt välja, vahel lausa ohkega, ning vaid vaevu-vaevu sisse. «Hingamine on energiaallikatest võimsaim. Teised viisid energiat ammutada on tervislik toit ja päike. Ehk mida pimedam aeg, seda rohkem on vaja sügavalt hingata ja taastuda – loodus ütleb selle meile ette.»

            Igapäevaseks puhkuseks ja kiireks lõõgastuseks annab hingamisõpetaja retsepti: vali sirge seljaga mugav asend, too tähelepanu enda sisse ja hinga sügavalt, rahulikult. Nii et sisse hingates võlvub kõht ette ja tõmbub välja hingates sisse. Igapäeva virvarr taandub ja märkad alateadlikke mõtteid enda sees. Rahunemine vabastab, tervendab, noorendab, kuid kasu on veelgi enam. «Loovus saab tekkida vaid lõdvestudes,» õpetab Pille. «Inimese anded ja hingeülesanded avanevad alles siis, kui oled puhanud, sul on energiat.»

Hirm ja surmatung

Kes oleks võinud arvata, et otsus õppida mitte midagi tegema juhatab kätte hulga vastuseid ka muudele küsimustele mu tormakas elus. Aga nii see on. Juba vähesed seisatamishetked teevad pildi palju klaarimaks. Samas on tormamine ka sõltuvust tekitavalt äge – miks?

«Iga inimese alateadvuses on olemas tugev elujanu ja surmatung. Viimane tõukab meid enesehävitusele, soovile kihutada surma poole,» selgitab Pille mulle oma maheda haldjahäälega. Aga mõistan, et teema on tõsine. «Sealt tulevad riskikäitumine, hulljulgus, hoolimatus enda vastu kas või tööl. Ja ka otsesed väljundid – stress, haigused, õnnetused ja sõltuvused.»

            Hingamisõpetaja selgitab, et palju survestatakse ka välist, inimesed on rahulolematud, kui hingepõhjas käärib sisemine viha. Lihtsam kui endasse vaadata on elada viha välja partneri, laste, töökoha peale. «Kui sisemaailm pole korras, ei saa ka väline rahuldust pakkuda. Kõige lihtsam on sisemuse pimedatesse nurkadesse kogunenud pingeid vabaks lasta hingamisseansi käigus. See muudab reaalselt elu ja vaja on vaid otsust – soovin oma hingega tegeleda, ning elu juhatab sulle sobiva õpetaja.» Imelugu küll, minu kogemus kinnitab täpselt sama! Hakkasin ise pusserdama ja tark nõu tuli ilma küsimatagi toeks.

Normaalne on kriminaalne

Otsus lükata puhkehetki edasi, panna kõigi teiste vajadused enda omadest ettepoole pole mingi heategu. See on kuritegu enda vastu! Mõistan, et tänapäeval peetakse inimeste lühiajalist tarbimist ja nende kiiret kulutamist ahnes ärimaailmas pigem normaalseks kui kriminaalseks. Veendun üha enam, et see on viga. Kuid meenutagem – puhkamisetöö tuleb igaühel ise teha. Kui sa lubad endast üle sõita, oled ise süüdi.

«Hirm on põhjus, miks inimesed üle töötavad ja ennast ohverdavad. Usutakse, et kui pingutad üle inimvõimete piiri, teenid välja rohkem armastust, kuid tegelikkus on vastupidine. Raske on hoolida sellest, kes endast ei hooli. Stressis ja vihase eneseohverdaja juures ei taha keegi olla,» paneb Pille asjad paika. «Kiirtee ennastsalgavast elustiilist täisväärtusliku eneseteostuseni on enne tegutsema tormamist lihtsalt peatuda ja endalt küsida: «Kas ma teen seda hirmust või armastusest? Kõiki, kes elus päriselt palju saavutavad, käivitab armastus enda vastu. Nad teevad kirega, jätkusuutlikult ja tunnevad sellest rõõmu.»

            Ülepingutus ja positiivne stress toodab kogu aeg adrenaliini peale, enesehinnang paraneb, tunned, et oled võitmatu: «See haarab inimese kaasa, kuid on enesehävituslik süsteem – oleme aina tublimad, kuhjame endale üha uusi kohustusi, kuni lõpuks kurnatusest üldse töövõime kaotame.»

            Olen korraks isegi löödud, sest adrenaliin – seda naudingut tunnen ma hästi. Kole kurb oleks, kui tervislikumas elus tuleks sellest loobuda. Samuti armastan tegutseda. Aga õnneks pole vaja ühest äärmusest tulles ka pea ees teise karata. Tõde peitub hoopis tasakaalus!

«Tuleb tegutseda ja tuleb taastuda,» ütleb Pille lihtsalt. «Kui tasakaal endas leitud, on elamusrikas maailma avastamine väga helge kogemus. Olen ise ekstreemsportlane, hingamine ja lohesurf tähendavad mu elus mõlemad hetke nautimist.»

            «Inimesed on erinevad ja on ka palju võimalusi taastumiseks, kuid ilma selleta pole kindlasti võimalik terve ja õnnelik olla,» tõdeb ka Kersti.

Gerligi kinnitab sama: «Tähtis on hoida tasakaalu eri tegevuste vahel, spirituaalsuse ja praktilisuse vahel: võistlemine ja alistumine, kogumine ja jagamine, aktiivsus ja puhkus, vaatlus ja osalus, saamine ja andmine.»

            Tasakaalu pole lihtne leida, kuid vähemalt selle otsimine ja teadlik enesele aja võtmine väärib pingutust. Olen imestunud, et mitte midagi tegemisest sai ainus hulljulge ettevõtmine, millega ma sel aastal toime ei tulnud. Aga ehk ongi tore – hea uusaastalubadus endale olemas.

Libalõõgastus, mis ei aita

Lihtsad lahendused on enamasti puhas petukaup. Kuid inimesed lähevad kergesti lõksu, sest näiline lõõgastus saabub väga ruttu. Tark oleks aga libavärgist eemale hoida ja otsida rahu enda seest.

• Lõõgastustooted – lihtne on segaduses inimesele müüa illusiooni, et lõõgastuseks vajab ta teatud tingimusi, tegevusi ja tooteid. Tegelikult pole vaja mitte midagi, ainult otsust.
• Alkohol ja muud meelemürgid– pinged ei kao, vaid tulevad protsentidega tagasi.
• Ostlemine – saamisrõõm on vaid hetkeline leevendus väärtusetuse tundele.
• Ülesöömine – kaitsereaktsioon, kuid stress ei tunne end kohevaks pugitud kehas paremini.
• Ülesuhtlemine – rahutu seltskondlikkus võib viidata maandamata sisepingele.
• Adrenaliinisõltuvus – kui ainus, mis mõttemöllu vaigistab, on ohtlik ala, siis ole ettevaatlik! Mõistlik elamus peagi enam ei toida ning kui tasakaalu ei leia, paned end  tõsiselt ohtu.
• Põgenemine – mõni reisib, teine pidutseb, kolmas täidab iga lünga lärmiga. Asjatu vaev, enda eest ära ei jookse.

Kui ka üks neist mustritest on elus harjumuseks saanud, on sõnum selge – sa vajad hädasti aja mahavõtmist, ainult endaga olemist, miski muu siin ei aita.

Teekonna-harjutused, mis aitavad

Kroonilisele rabelejale on vaikne peatumine raske. Algajal on lihtsam leida esmalt taastav, meditatiivne tegevus. Näiteks loodusse minna ning vaikuses jalutada, liivale mustreid riisuda või mandalaid värvida. Kui vaikus on veel võõras, võib alguses abiks olla rahulik muusika, gong, veevulin, mere hääl. Lõõgastuseni aitavad jõuda hingamispraktikad, taastavad treeningud ja meditatsioon.

Austusest ja armastusest enda vastu algab kõik – igaüks vajab ja väärib iga päev aega iseenda ja oma mõtetega olemiseks. See on prioriteet number üks, mida keegi teine sinu eest teha ei saa. Kersti Ojalill

Kui me ei oska puhata, hoolitseb meie eest universum ise – tuleb sundpuhkus läbipõlemise, haiguste või vigastuse näol. Gerli Järv

Usutakse, et kui pingutad üle inimvõimete piiri, teenid välja rohkem armastust, kuid tegelikkus on vastupidine. Stressis ja vihase eneseohverdaja juures ei taha keegi olla. Pille Tali