Maarja Kupits: täitsa pekkis!

Maarja Kupits Foto: Erakogu

«Täitsa pekkis!» põrutas mu peaaegu-kahene ülevoolava rõõmuga, kui ta kassi liivakasti lahti kangutanuna (ei, ta ei tohi seda tegelikult teha) sealt pere lemmiklooma tulemusliku tualetikasutuse jälgi leidis. Külm jutt jooksis mööda mu selga alla. Ma teadsin liigagi hästi, kust, õigemini kellelt selline sõnakasutus pärines. Kõigest loetud tunnid tagasi oli mu käekott vahetult enne vajalikku kodustväljumise aega kõrgel riiulil õela irve saatel ümber vajunud ja kogu oma sisu kilinal-kolinal põrandale väljutanud. Täitsa pekkis!

 

Eriti pekkis on see, et varem või hiljem kasutab ta selliseid sõnu ka teiste inimeste, sealhulgas mu ema kuuldes, kes on mulle korduvalt rõhutanud vajadust oma vahel veidi liiga mahlakat ja kujundlikku keelekasutust ohjata: «Lapsed jätavad kõik meelde!» Muidugi on tal selles osas põhimõtteliselt õigus ja üldiselt olen üritanud seda teha. Aga ka mina olen vaid inimene ja libastun vahel. Ja laps? Tema jätab kõik meelde, et sobival hetkel täiskasvanuid oma tarkusega rõõmustada.

Vahel ikka juhtub!

Ennast selle eest mõttes nuheldes jõudsin lõpuks kurvalt tõdemuseni, et püüa, mis sa püüad, ikka lipsab kuskil mõni vääratus sisse. Tundub ju tegelikult loogiline – kes meist täiuslik oleks? Seda mõtet edasi veeretades hakkas alguses lootusetult süüdistav «püüa, mis sa püüad» omandama sootuks teist varjundit, nimelt «ikka juhtub! Tee, mis sa teed, aga vahel ikka juhtub!».

Tõepoolest, ikka juhtub teinekord, et laps kuuleb oma eale sobimatuid sõnu. Juhtub ka, et unegraafik on mõnda aega nässus või puudub üldse ja mõnel õhtul jääb lapseke magama alles kell pool üksteist. Tuleb ette, et laps tahab lõunaks süüa näiteks ainult hapukoort... nädal aega järjest. Aga võib-olla ka kuu.

Selliste eluraskuste pinnalt on lihtne end läbikukkunu ja lootusetuna tunda – meie siin muudkui püüame hästi ja õigesti teha, aga see kõik on nagu hane selga vesi, sest laps toimetab sellest hoolimata omasoodu ja omas tempos. Ning kui ta ikka tõesti tahab lõunaks ainult ja ainult hapukoort süüa, siis on väga raske teda muuks sundida. Umbes nagu sunniks püsti seisma kedagi, kes seda tegelikult teha ei taha. Üsna võimatu, eks? Kui ikka ei võta jalgu alla, siis ei võta. Kas see aga tähendab, et sundija on oma töö kuidagi tegemata jätnud? Ei tähenda!

Ja selles peitub väga oluline tõdemus, mille tonaalsust tuleb lihtsalt natuke sättida. Meie muudkui püüame, aga laps on ikka selline, nagu ta on? Just nimelt, ja peabki olema. Seega polegi mõtet end nii piitsutada, kui see midagi ei muuda. See ei tähenda muidugi ülimat minnalaskmist, ropendamist või lapsele ükskõik mille lubamist, aga oma lahinguid peab valima. Ei ole ju mõtet kulutada oma energiat, väärtuslikke närvirakke ja aega asjadele, mis tegelikult seda ei vääri.

Paindlikkuse kunst

Siinkohal ma ei mõtle muidugi last ennast, vaid erinevaid kaasnevaid olukordi. Näiteks vahel tuleb riiete vahetamise käigus ilmsiks, et laps ei soovi sel hetkel enam kanda sokke. Või särki. Või pükse. Või üldse mitte midagi. Võimalikud variandid: ajada last taga ja iga hinnaga need talle selga pressida VÕI, kui toas on piisavalt soe ja privaatne, et mitte järeltulijat haigeks külmetada või naabritele sobimatult eksponeerida, lasta tal ilma soovimatute riideesemeteta olla. Jookseb kihistades ringi minutikest kümme... ja unustab, et ta lubas veel hetk tagasi surmani Särgivihkajate Ühisusse kuuluda. Edasist teate ilmselt isegi.

Nali naljaks, teiste eest ma ei julge päris rääkida, aga mina kipun olema inimene, kes eraelus takerdub kõige rohkem just enda seatud piiridesse. Sinna hulka kuuluvad ka mu arusaamad sellest, kuidas Peaks ja Oleks Õige. Kui olen midagi enda jaoks selgeks mõelnud, siis mul vahel justkui ununeks erandite tegemise vajadus, võimalus ja oskus.

Tagantjärele neid olukordi vaadeldes tundub endalegi kummaline, kuidas või miks ma asjadele veidi paindlikumalt ei lähenenud. Lisaks on mul komme näha paljudes ajutistes pisiasjades potentsiaalset halba harjumust, mida juba eos vältida (aga magama kussutamise osas oli mul õigus!).

Näiteks kui lapsel on elus faas, kus kõik sokid tuleb kiirkorras enda küljest eemaldada, siis ei ole mõtet talle sokkide jalgapanekust oma eluülesannet teha. Kui ta tahab uinuda koos endasuuruse mänguoravaga, siis ise teab. Midagi peab ju ka väike inimene saama oma elus ise valida, olgu see siis kas või mõõdukas alastus või ülekasvanud kaisuloom.

Ja see «täitsa pekkis»... Ma olen täiesti kindel, et korralikud emad ei kiida seda heaks. Aga pole midagi teha. Kahju on tehtud ja nüüd peame sellega edasi elama. Lisalohutuseks olgu, et kui meie mured on «täitsa pekkis» ja lõunane hapukoor, siis on asjalood vist tegelikult veel üsna hästi.