/nginx/o/2011/02/28/527199t1h1f30.jpg)
Miks suudab osa inimesi vägivaldse rünnaku või lahingutegevuse järgsest traumast paraneda, kui teised kogevad korduvaid mälupilte, depressioonihooge ja posttraumaatilise stresshäire muid kurnavaid sümtomeid.
Miks ohustab traumajärgne stress rohkem naisi kui mehi?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Et häirele kalduvust paremini mõista, viis teadlastegrupp, eesotsas doktor Kerry Ressleriga Emory ülikoolist, läbi uuringu 64 traumeeritud patsiendiga – seekord tsiviilisikute, mitte sõjaveteranidega, vahendas Time.com.
Uurijad keskendusid kindlale hormoonilaadsele molekulile nimega PACAP, mis mõjutab vastuvõtlikkust stressile rakulisel tasandil. Posttraumaatilise stressihäirega patsientidel oli kõrgem PACAPi tase kui psühhiaatrilise häireta osalejatel. Mida rohkem sisaldus inimese veres nimetatud molekuli, seda tõsisemad olid häire sümptomid.
Kui uurijad kõrvutasid aga naiste ja meeste andmeid, siis selgus, et posttraumaatilise stressihäire ja PACAPi vahel ilmnes oluline seos vaid naiste puhul. Seega tegid teadlased lisaks uuringu 74 traumeeritud naispatsiendiga samast haiglast.
Taaskord korreleerus PACAPi tase posttraumaatilise stressihäire sümptomitega – eriti nendega, mille alusel häiret diagnoositakse: mälupiltide esiletungimine, traumat meenutavate olukordade vältimine ja sagedased ehmumised.
«Need andmed võivad olla alguseks, et selgitada posttraumaatilise stressihäire soopõhiseid erinevusi, sümptomeid ja hirmu füsioloogiat,» seisis Ressleri ja tema kolleegide raportis.
Teatavasti ohustavad mitmed ärevushäired naisi rohkem kui mehi. Avastus posttraumaatilise stressihäirega naiste kõrgenenud PACAPi tasemest pakkus rohkemat, kui bioloogilist selgitust soolistele eripäradele – see pakkus ka uut infot hirmuga kaasneva ajutegevuse kohta.
Tänu Ressleri uuringule võidakse leida uusi võimalusi eristamaks inimesi, kes on eriti vastuvõtlikud posttraumaatilisele stressihäirele. Häiret võib olla raske ravida ning vahel põhjustab see püsivaid sümptomeid, sealhulgas paanikahäiret, depressiooni ja võib isegi enesetapuni viia.