Lepime kohe alustuseks kokku, et suuremad kiiksud jäävad seekord ukse taha. Noh, eks ikka sellised, mida valentinipäeval, aastapäeval ja sünnipäeval harrastatakse. Need «preemia-minutid», tead ju küll. Räägime ainult orgaanilisest seksist, suguühtest selle mõiste kõige levinumas ja otsesemas tähenduses.
Selleks, et kõik ilusti korrektne oleks, otsustasin elus esmakordselt seksi guugeldada. Selgus, et suguühe ehk suguakt ehk koitus (kohutavalt kole väljend) on inimeste kopulatsioon ehk vaginaalne seksuaalvahekord, mille kõige iseloomulikumaks tunnuseks on mehe suguti osaline või täielik asetsemine naise tupes (üllatav, eks ole?). Enamasti on vaginaalse suguühte eesmärgiks mõlema või ühe (!!!) osaleja seksuaalne nauding ja enamasti viib üks õige suguühe mehe, paljudel juhtudel ka naise (!!!) orgasmini. Romantiline, või mis?
Paberite järgi juba üsna pikka aega täiskasvanud inimesena julgen tunnistada, et olen ka mina mõned korrad elus kõike eelnevat harrastanud. On olnud väga head seksi, head seksi, mõttetut seksi, halba seksi kui ka sellist, milleni üldse ei jõutagi. On seksitud nii elukaaslasega, sõbraga, juhututtavaga kui ka kontvõõraga, isegi leedukaga on seksitud.
Igipõline väide, justkui naised vajaksid kellegagi vahekorda astumiseks jalustniitvaid tundeid, oli minu jaoks enamasti paras anekdoot. Kui viimasest seiklusest magamistoas oli möödas juba kaheksa kuud ning isegi akna taga tuules kõikuvad puuoksad tundusid seksivat, siis oli ikka väga tagumine aeg miski või keegi ette võtta! Kas või lihtsalt seetõttu, et normaalse inimese moodi edasi eksisteerida. Et ajukeemia uuesti paika loksuks ja mõte ilusti jooksma hakkaks.