Reigi pastoriproua Catharina, kes hukati keelatud armastuse tõttu Tallinnas võllamäel

Giovanni Francesco Barbieri joonistus istuvast naisest Foto: Ashmolean Museum / Mary Evans / Scanpix

Aino Kallas on loonud «Reigi õpetajas» meisterliku dramaatilise loo armukolmnurgast 17. sajandi Hiiumaal. Selle põhjal väntas J. Müür oma mängufilmi ja komponeeris E. Tubin ooperi. Nende tegelaste tegelik elu ja saatus rootsiaegsel Hiiumaal oli aga märksa proosalisem ja süngem.

Catharina päritolu

On väga tõenäoline, et Catharina oli kohalikku päritolu. Kõik allikad viitavad sellele, et tõenäoliselt oli ta Haapsalu kaupmehe Hans Wicki (allikates ka Wijk või Wyck) tütar, kes abielludes pastor Paul Andreas Lempeliusega sai kaasavaraks seal asunud elumaja. Catharina kohalikule päritolule viitab ka fakt, et Hiiumaal elas 1640. aastatel tema lähedane sugulane Hindrich Jäger. Abiellumine leidis tõenäoliselt aset 1620. aastatel Tallinnas ja selle korraldasid Lempeliuse Tallinna sõbrad.

Paul Lempelius oli sündinud Soomes Lempääla kihelkonnas, sealse kirikuõpetaja Andreas Petri pojana. Tema isa jäi samuti ajalukku värvika tegelasena, keda nimetati «Naantali kloostri viimaseks mungaks». Paul õppis Turu toomkoolis ja siirdus seejärel Tallinna. 1622-1624 oli ta Tallinna toomkooli õpetaja ja 1624-1625 selle rektor.

1625. aastal vallandati Lempelius rektori kohalt tema enda sõnutsi «ilma igasuguse põhjuseta ebakristlikult». Tema vallandamise põhjusena toomkoolist on nimetatud korralagedust, rootsi keele mitteoskamist ja koolimajas tütarlastega läbikäimist. Peale vallandamist jäi Lempelius kaheks aastaks töötuks ja pidi «kannatama suurt puudust ja kerjama oma abikaasaga leiba», nagu ta ise on kirjeldanud.

Paulil ja Catharinal sündis sel ajal vähemalt neli poega ja üks tütar. Vanimad pojad Paul ja Johan läksid hiljem õppima Turu ülikooli. Peale selle olid veel Andres ja Magnus, kellest viimane suri 1637. aastal.

Maailma lõppu

1627. aasta suvel õnnestus Lempeliusel endale lõpuks töökoht leida – ta määrati Hiiumaale Reigi kiriku pastoriks. Kui teda poleks sellele ametikohale soovitanud Västeråsi piiskop Rudbeckius isiklikult, kes oli saadetud Rootsist Eestimaale kohalikku kirikuelu reformima, poleks ta sinna võib-olla saanudki.

Reigi oli tegelikult suurepärane koht. Just oli valminud uus puust kirik, mille esimeseks pastoriks nüüd Paul Lempelius saigi. Reigi kihelkonnas elas nii rannarootslasi kui eestlasi ja Lempelius, kes valdas nii soome, rootsi, kui eesti keelt, oli suurepärane valik.

Hiiumaa oli tollal igati arenenud ja kultuurne saar, mis kuulus tolleaegse Rootsi ühele mõjukaimale väepealikule ja riigitegelasele Jacob de la Gardiele, kes asutas sinna 1628. aastal eesti esimese klaasikoja. See tegutses 36 aastat ja hiilgeaegadel töötas seal 30-35 inimest. Klaasikoda asus Hüti küla läheduses, Kõrgessaare, Käina ja Kõpu poole suunduvate teede sõlmpunktis. Seal toodeti peamiselt aknaklaasi, laboratooriuminõusid, apteegi- ja meditsiiniklaase. Ka Paul Lempeliusest sai Hüti klaasikoja toodangu vahendaja.

Reigi kogudus ei olnud sugugi vaene. Kiriku juurde kuulus vana kirikumõis koos rehielamu, aitade ja loomalautadega. 1635. aastal ehitati pastoriperele koguni uus klaasitud akendega mitmekambriline häärber. Kirikumõisa juurde kuulusid ka suured põllu- ja heinamaad ning mitu uhket lisahoonet. Vöörmündri abiga lasi pastor oma maadele püstitada isegi väikese tuuleveski.

Catharina ja Pauli suhted olid pingelised. Talupojad Christian Mårtinsson ja Jacob Larsson olevat sattunud nägema, kuidas pastor andis oma naisele käega kaks-kolm hoopi. Selle põhjuseks olnud, et «naine jõi palju ja sõimas meest soome hooraks, soome kelmiks ja soome koeraks». Samamoodi olevat pastori naaber Pila (Pihla) Micko kord näinud, kuidas pastor lõi oma naist rusikaga näkku ja kiskus juustest.

Säilinud kohtuprotokollid annavad meile tunnistust sellest, et Catharinal olevat olnud väike viinaviga küljes, mis teda agressiivseks tegi. Mitmete tunnistajate sõnul olevat pastoriproua käinud küla peal viina kerjamas ja kord ähvardanud ta koguni noaga oma tütart, kui too teda talitseda püüdis. Veel olevat pastoriproua kurtnud saunanaisele oma abikaasa impotentsust, rääkides, et «mees oli ära nõiutud ja ei saanud enam abielukohustust täita». Paul Lempelius oli selleks ajaks tõepoolest juba küllaltki eakas mees.

Noore koduõpetaja saabumine

1642. aastal võttis Catharina elu hoopis teise pöörde, kui nende juurde saabus koduõpetajaks noor ja sarmikas Tartu ülikooli kasvandik Jonas Nicolai Kempe. Noormees oli pärit Smålandist ja õppinud Tartus 1638. aastast.

Sel aastal oli pastor Lempeliusel kavas teha reis Soome ja külastada oma kodulinna Turut. Selleks pidi ta luba taotlema Eestimaa piiskopilt Joachim Jheringult, kellele ta saatis kirja, kus muuseas märkis, et tal on väga tubli laste õpetaja, kes on täielikult võitnud tema usalduse ja kellest ta kavatseb teha abiõpetaja ja ehk saab temast ka kunagi väimees.

Võimalik, et just tolsamal aastal, kui kirikuõpetaja pahaaimamatult Soomes viibis, sai alguse ka noore Jonase ja juba keskealise, mitme lapse ema, Catharina vaheline armuromaan. Lihtsameelse pastori eest suutsid armastajad oma suhet varjata väga kaua. Kempe pühitseti diakoniks 1644. aastal. Pastor oli diakoni suhtes väga leebe ja järeleandlik, sest see olevat temaga olnud alati väga truu ja aus. Isegi fakt, et kord, kui Paul võttis jutuks abiellumise oma tütrega, olevat Jonas vastanud, et ta kosiks pigem tema naise kui tütre, ei pannud Lempeliust midagi kahtlustama.

Jonase ja Catharina vahelisest salasuhtest said kõigepealt teada hoopiski kohalikud talupojad ja külarahvas. Naine tabati hilisõhtuti noormehe toast särgiväel välja hiilimas, ta avastati diakoni voodist, kuhu ta olevat enda sõnutsi kirpude eest põgenenud, paarikest nähti ka ühistel ratsaretkedel. Endine Kärdla kubjas Lars Jürgensohn aga olevat näinud kord ühe talupoja pulmas, kuidas Jonas Kempe, pastoriproua jalad süles, Catharinat kuivatatud haugi tükkidega toitis. Paari käitumine olevat olnud sedavõrd siivutu, et kubjas pidas vajalikuks neid korrale kutsuda.

Saladus tuleb avalikuks

1644. aastal sündis Lempeliustel poeg Thomas. Kelle laps ta täpselt oli, seda on tagantjärele väga raske tuvastada. Igal juhul 1647. aastal hakkas talurahva seas liikuma jutt, et pastoriproua on jälle lapseootel. Esialgu pastor Lempelius seda juttu ei uskunud, vaid olla naerma puhkenud ja ütelnud, et «kui prouaga peaks olema sellised lood, siis pole temal selles süüd, kuna ta pole juba kolm aastat kordagi oma naise kõrval maganud, veel vähem temaga abielulist armastust harrastanud».

1647. aasta kolmekuningaööl olevat Lempeliuse toatüdruk leidnud põrandalt «härra Jonase härra Pauli proua peal lamamast», samal ajal kui Lempelius kõrval abieluvoodis sügavat und magas. Pastoriproua ja diakon veensid teenijat vaikima, andes talle kingituseks juustukera, leisika villa ja paari kindaid. Toatüdrukut hakkas aga peagi südametunnistus vaevama, mispeale ta kogu loo köstrile ja seejärel ka Lempeliusele ära rääkis.

Peatselt jõudis see lugu piiskop Jheringu kõrvu, kes kutsus Jonas Kempe ja Paul Lempeliuse 16. veebruariks Tallinna kohtusse, et asjas selgusele jõuda. Ent Jonas põgenes koos Catharinaga kohtumõistmise eest üle mere Soome. Paarikesel õnnestus end mõnda aega varjata, kuid 1649. aasta alguses nad tabati ja toodi Tallinnasse kohtu ette.

Kohtumõistmine

Nii Catharina Wicki kui Jonas Kempet süüdistati Tallinna linnusekohtus nõidumises. Kuid järgnev tunnistajate ülekuulamine tõi päevavalgele hoopis sulaselge abielurikkumise loo.

Jonas Kempe tunnistas end kohtus kohe abielurikkumises süüdi. Kohtunikud kaalusid küll armastajapaarile erinevaid karistusi, ent viimaks otsustati nii Jonas kui Catharina surma mõista. Nad hukati pea maharaiumise teel 1649. aasta 6. veebruaril Võlla- ehk Jeruusalemma mäel Tõnismäe kandis. Otsust kuuldes olevat Lempelius parastanud: «Voolaku Jonas Kempest nii palju verepiisku, kui tema on lasknud minu silmist pisaraid voolata.»

Lempeliuste edasine elukäik

Paul Lempelius naitus peatselt uuesti. Oma uue abikaasaga jäi ta Reigi kirikuõpetajaks kuni oma surmani 1665. aasta 29. septembril.

Hans Wickilt kaasavaraks saadud maja Haapsalus, mida pastor tegelikult ei vajanud, põhjustas hulgaliselt peavalu tema poegadele. 1646. aasta Haapsalu raeprotokollides mainitakse, et Lempeliuse majal lasunud 100 riigitaalri suurune võlg Uuemõisa opman Wilhelm Corneliseni kasuks, mida järgnevatel aastatel suudeti veidi vähendada. 1647. aastal toimus majas suur kaklus purjutavate talupoegade vahel, mis samuti pälvis rae tähelepanu.

24. novembril 1652 sai elamu kannatada tulekahjus, mis sai alguse Andreas Hardi majast. Järgmise aasta veebruaris pidi Lempeliuse vanim poeg Paul nõudma vanaproua Ahleni väljakolimist nimetatud majast, et saaks teha remonti.

1644. aastal sündinud poeg Thomasest (Lempel) on teada, et temast sai rätsep Hans Beckeri mõisas Laukal. Pojad Johan ja Andres siirdusid tõenäoliselt Soome.

Artikli kirjutamisel on refereeritud Kalev Jaago artiklit «Täiendusi Reigi kirikuõpetaja Paul Lempeliuse eluloole» ja Karl Heina raamatut «Ajaloolised isikud eesti ilukirjanduses».