/nginx/o/2016/11/16/6077677t1h3657.jpg)
Mul on üks kolleeg, kellel on halb komme hommikul mõni siider või klaasike veini teha. Autoga ta ei sõida ja oma töö saab tehtud, nii ongi tihti nädala lõpupoole tal kontorisse tulles kerge lõhnake küljes. «Ma võtan ainult selleks, et jalad alla saada,» ütleb ta kerge häbiga.
«Üks klaas ja kõik on korras, muidu valutaks terve päev pea ning kuivaks suu.» Jajah, see on ju teada, et kui eelmisel õhtul ülekäte läheb, saab pohmellihommikul kõige paremini käte värisemist lõpetada koerasaba joomisega.
Niisugune käitumine on halb sajal erineval põhjusel, aga võti on ju selles, et tunne on hea. Teed halba – jood hommikul enne tööle tulekut siidrit – aga ise tunned ennast hästi. Vaatasin oma kolleegi ja hakkasin mõtlema, et nii vist on tegelikult paljude asjadega elus: tulebki pättust teha, kui tahad, et mõnus oleks.
Ma ei räägi siin sellest, et peaks petma abikaasat, maksuametit või saatma korda teisi surmapatte, vaid pigem üldisemast suhtumisest elusse. Kui on see võimalus, kas te kasutaksite vana tuttavat baaridaami ära, et ta teid järjekorras ette laseks või pärast garderoobinööbi ära kaotamist ikka mantli kätte annaks? Aga kui saaks teha nii, et vanamees, kes teie korteriomanik on, ei tunne lihtsalt Tallinna üüriturgu ning oma kolmetoalist paarsada eurot liiga odavalt välja üürib? Tegelikult oleks kena ju talle öelda, et päris nii vähe ta raha saama ei pea, aga samas… pole ju viga elada nii hea hinnaga korteris.
Järjekorras ette
Näiteid selle kohta, kuidas väikeste valede, pettuste, pättuste ja niisama inimeste äravõlumiste või neile kogu info mitte rääkimisega saab järjekorras ettepoole trügida, võiks tuua kuhjaga. Küsimus on, kui vale on neid kõiki kasutada ja kus jookseb siis see piir hea ja paha inimese vahel? Või ei olegi tegelikult asi headuses, vaid pigem selles, et lihtne tee on tavaliselt ka libe tee ja kui juba ära õppida selle hüved, võib kergelt liiga kaugele minna.
Kui pohmelli saab parandada sama mürgiga, mida õhtul tarbiti, siis on veel üks tõsine haigus, millega nimetatud valem töötab – südamevalu. Lahkusin hiljuti oma väga pikast suhtest ja südame valutamise vahepeal olen mõelnud sellele, mis minus nii halba tunnet tekitab. Teadusel on sellele küsimusele lihtne vastus: dopamiini ja oksütotsiini on mu ajus vähe, halbu aineid palju ning see tekitab piina, mida võib võrrelda füüsilise kolkisaamisega.
Aga kui ma olen kurb, sest mu kehas ei ole piisavalt neid kahte imelist õnne- ja armumisehormooni, siis kas ei oleks õige teha endast kõik, et uus doos peale saada? Jah, muidugi oli endine kallim tore ja kahju on temast lahutada, kuid kas suure armastuse vääriliselt leinamiseks on vaja ennast selle juures piinata? Kas asja mõte ei ole lugeda hukkunud kokku, panna haudadele pärjad ning elavatega koos edasi minna?
Womens Healts Magazine kirjutas artiklis «The Science of Heartache» meditsiinilistest viisidest, kuidas end pärast lahkuminekut toibutada ning üks oma lihtsuse ja ilmselguse poolest naeruväärsemaid oli New Jersey ülikooli psühholoogiaprofessori Gary Lewandowski retsept võtta aspiriini.
«Liigne tulv stressihormooni kortisooli su ajus saadab liiga palju verd sinu lihastesse, mis tekitab neis krampe ja võitlusvalmidust,» seletab artikli autor ning toob välja, et lisaks kangele kaelale, nässus seedimisele ning peavaludele tunneme me pikast kurbuse perioodist tulevate stressihormoonide tõttu ka sedasama, mida kutsume murtud südameks. Kipitav tunne rinnas ja raskus südame ümber on pinges lihased, mis reageerivad ürginstinktide tõttu sellele hirmsale asjale, mis just juhtus. Aspiriin leevendaks pingest tulnud nõrka valu, nii lihtne see ongi.
12 punkti ajukeemiale!
Ma ei ole küll mingi teadlane, aga olen oma ajukeemiast vaimustunud. Kas see pole mitte imeline, et see füüsiline ja vaimne õudus, mis kaasneb romantiliste läbikukkumistega elus, võib lahtuda sama kiirelt, kui ta tekkis? Ei ole vaja sõbranna õlal nutta, vahtida naistekaid või süüa rämpstoitu, vaid saab ka teadlikult manustada õiget ainet, seda maagilist dopamiini, mis tasakaalustab stressihormoonid ja manab mu näole idiootselt kelmika naeratuse?
Küsimus on lihtsalt, kust teda saada? Mu viinaninast kolleegil pole midagi viga, tema kapp on nagunii siidrit täis varutud, et raskel hetkel valmis olla. Aga mida peavad tegema minusugused, kes vajavad palju spetsiifilisemaid doose? Wikipedia ütleb, et dopamiini stimulandid on narkootikumid nagu kokaiin, kanep ja amfetamiin, samuti reguleeritakse selle taset antidepressantidega.
Aga kust veel saab? Kõige paremini, legaalselt, tasuta ja lõpututes kogustes? Inimesest. Peab olema olemas selline inimene, kes paneb keemia õiges suunas liikuma. Keegi uus ja huvitav, kes toob maavärina südamest ära ja liblikad kõhtu tagasi. Muide, nende liblikate järgi saabki aru, et nüüd on vajalik dopamiin käes, need liblikad on selle sümptom.
Ainult et niimoodi kohe pärast lahkuminekut uue inimese juurde jooksmine ei ole minu arvates eriti eetiline, aus ega ilus. Samas, paljud asjad, mida ma nagunii päevast päeva teen, ei ole samuti eetilised, ausad ega ilusad. Midagi ei saa parata, vahel peab lihtsalt prioriteedid üle vaatama ja endalt küsima, kui oluline on olla hea inimene. Kas see on olulisem kui olla õnnelik?