Alma Ostra – esimene naine Eesti Vabariigi kõrgetes ametites tülitses nooruses Postimehega

Alma Ostra-Oinas Foto: WikiCommons

Üks Teise maailmasõja eelse Eesti tuntumaid naissotse oli Alma Ostra-Oinas, kes jõudis olla aktiivne väga mitmes valdkonnas. 20. sajandi algul oli terves Euroopas vasakpoolsete ideede võidukäik. Selle ajastu naisi iseloomustas ennekõike läbimurre meestekesksesse ühiskonda. 

«Pruunseelikute afäär»

Alma Rosalie Ostra sündis 16. septembril 1886 Tartumaal Vastse-Kuuste vallas Sillaotsa talus taluniku tütrena. Pärast alghariduse omandamist Schwarzi elementaarkoolis Tartus asus ta õppima piimandust G. Faure meiereis.

1901-1905 õppis Alma Tartu Puškini gümnaasiumis. Puškini gümnaasium oli toona Eesti ainus poistegümnaasiumitega võrdsustatud ilmaliku õppekavaga tütarlaste kõrgem kool, mille vormiriietusse kuulus pruun seelik. Selle järgi sai nime nn «pruunseelikute skandaal».

Alma tegutses salajases radikaal-rahvuslikus ringis ja toimetas käsikirjalist väljaannet Koit. Ajakirja sisu moodustasid arvustavad kirjutised kooli kohta ja mõningad teravamad esinemised Postimehe suhtes.

Aastatel 1903–1905 kuulus ta Vene sotsiaaldemokraatliku partei aktiivi Tartus ning käis osakonna kõneõhtutel. Tütarlastegümnaasiumi õpilaste läbikäimine vene sotsialistidega tekitas konservatiivseid vaateid esindava Postimehe ajakirjanikes kahtlusi nende moraali suhtes. Toona 36-aastane Postimehe peatoimetaja Jaan Tõnisson avaldas mitmeosalise artiklite seeria «Vaba armastus». See sugulise lodevuse vastu sihitud mammutkirjutis pani Tartu jutte lõksutama tütarlastegümnaasiumi neidude pahelisest elust.

Tõnisson süüdistas tüdrukuid «metsik-abielusse astumises võõraste ollustega» ning nii mõneski kunstlikus sündmuses. Selles kõiges olevat süüdi naisterahva vabastamise ja vaba-armastuse vool. «On juhtunud, et tütarlapsed lõbusõitusid raudteel võõrsilt pärit olevate noormeestega õige iseäralises «vabaduses» tarvitanud. Hiljuti pidanud kooliealised tütarlapsed kuskil jaamas võõraste hulgas pillerkaari; korraga kustutatud tuled ära ja noored «elurõõmsad» inimesed tarvitanud pimeduse varju üsna vabalt,» kirjutas Jaan Tõnisson. Tõnissoni rünnakule vastas Tartus ilmunud sotsialistlik leht Uudised tüdrukute kaitse alla võtmisega.

Poliitikaga tegelemine muutus kireks

Alma Ostra, «kõrge rinna, leegitseva pilgu ja valju häälega» neiu, lendaski revolutsioonilisel 1905. aastal koolist välja. Pärast seda tegutses Alma Riia lähedal, kuhu sotsiaaldemokraadid asutasid lendlehtede trükkimiseks trükikoja. Tema arreteerimiseks anti välja order, kuid esialgu õnnestus tal põgeneda. Alma Ostra jutustas sellega kaasnenud põnevusest:

Vaatasin ringi, paremat kätt tänava otsas seisis kordnik, jooksin pahemat kätt üle tee põiktänavasse raudtee suunas. Raudtee ülesõidu kohal näen jälle valvurit. Jooksu peal kisun saapanööpe lahti, kavatsusega, kui keegi peaks tahtma mind kinni pidada, siis löön talle saapaga näkku... Jooksen hea õnne peale ühest suurest väravast sisse ja jõuan otse raudtee juure välja. Raudteel manööverdab vedur. Vedurijuht peatab ja küsib, «kas Teid taga aetakse?» «Jah,» ja olingi veduris süte otsas... Kuhu mind vedurijuht viis, missuguses kuuris õhtuni olin, ei mäleta. Lonkisin hilja õhtul mööda linna... ja läksin vennaste börsimaaklerite juure. Mind võeti seal õnnesoovidega vastu. Paistis, et tõesti puistamisi oli olnud mitmel pool. Ööbijaid oli sohvadel, toolidel ja isegi põrandal. Pärast kuulsin, et K. Ast, K. Türna ja Toomas olid enne mind arreteeritud... Mul ei olnud enam võimalik kauemaks Riiga jääda, sõitsin ära Tallinnasse. Lendlehe trükkimisest ei tulnud midagi välja, kuna «õ» tähed seltsimees Türnaga sisse kukkusid.

Hiljem saadi tüdruk siiski kätte ja saadeti 1906. aasta mais administratiivasumisele Siberisse Tobolski kubermangu. Eestlasi esindasid tol sõidul ainult kolm tütarlast – Alma Ostra, Amalie Unt ja Marta Lepp. Asumiselt põgenes Alma sama aasta sügisel, nagu ta ise on jutustanud:

Siin oli elu rahuldav. Seadsime endid hästi sisse ühte majja, elades omaette seltskonnana. Valve ei olnud valju. Määrused nägid ette iga viie vangi kohta üht valvurit, kuberner aga saatis inimesi maale üheksakaupa, kelle hulgas oli vaid üks valvur. Toidu saamine oli hõlpus, hinnad muinasjutuliselt madalad. Aega veetsime lugemisega. Sügiseks olime kõik põgenenud. Seda soodustas asjaolu, et võisime laevadel sõita tasuta ja käia linnas tingimusega, et seal registreerume. Riietatult toreda daamina pääsesin kergesti läbi laevaliini kontrollpunkti, mis asus Tobolskis, laevasadamas; ei küsitud isegi passi. Raudteel jõudsin Peterburi. Siin tuli elada valepassidega, neid võis mul olla kuni 18.

1906 jätkas Alma parteilise varjunime Zelma all illegaalset parteitööd Tallinnas. Juba linna tulles kohtas Alma vanglavalvurit, vana naisterahvast, kes tundis teda endisest vangisoleku ajast. Ta nõudis, et tütarlaps läheks temaga kaasa politseisse, kuid Almal õnnestus tema käest pääseda. Avalikult väljas liikuda ta enam ei julgenud.

1907 saadeti Alma Ostra Tallinna komitee saadikuna Londonis toimunud VSDTP V kongressile. Pärast seda siirdus ta sõbranna Marta Lepa juurde Peterburgi elama. Nad asusid pisikesse üliõpilastuppa ja jagasid kõike teineteisega, koguni riideid. Neil tuli õige napilt elada, sest Marta sai kodunt iga kuu 15 rubla, aga sellest tuli 12 rubla korteriks kulutada. Almal polnud mingit kindlat sissetulekut. Nad leppisid kahe peale ühe portsjoni lõunaga üliõpilaste söögimajas ja soolaga riputatud kuiv leib tee kõrvale õhtul maitses üsna hea.

Alma hakkas koolieksamiks valmistuma, aga selle kõrval tuli teenistust otsida. Alma poliitilisest mõjust räägib fakt, et 1907. aastal nimetati vähemlaste poolehoidjaid tema järgi «Alma (Ostra) meesteks». Ta jätkas põrandaalust tööd Peterburis, kuid loobus sellest peagi, sest selle bolševistlik suund talle ei meeldinud.

Et saada usaldusväärset nime ja õiget passi, otsustas Alma fiktiivselt abielluda. Ta tegi ettepaneku Jaan Anveltile, kes oli nõus. 1909. aastal abiellusid nad Peterburis saksa teatris kindral Obodovski ja V. Maasiku tunnistajaiks olles. Pärast fiktiivset laulatust jõid nad pulmateed K. R. Pusta korteris. Nii sai Alma uue passi. Aasta olid nad registreeritud Oudova linnas. Nüüd võis Alma lõpetada revolutsiooni tagajärjel poolelijäänud õppimise. 1910 tehti abieluga lõpp, aga Anvelti nime kasutas Alma veel tükk aega pärast seda.

1910-1915 õppis Alma Peterburis O. Bestuževi kõrgematel naiskursustel matemaatikat ja filosoofiat. 1914. aastal abiellus Alma Eesti sotsiaaldemokraatliku liikumise juhtiva tegelase, hilisema mitmekordse ministri ja riigikontrolöri Aleksander Oinasega. Neil oli kolm tütart.

1915 arreteeriti Alma uuesti sõjavastase kõne pärast ja saadeti asumisele Narva, hiljem muudeti otsus ära ja ta pääses Tartumaale vanemate tallu. 1917–1918 toimetas naine Tallinnas ajalehte Sotsialdemokraat ja töötas Eestimaa kubermangu toitluskomitees, 1918–1919 toitlusministeeriumis.

Esimene naine Eesti Vabariigis kõrgetel ametikohtadel

Eesti Vabariigis tõusis Alma esimese naisena väga kõrgetele positsioonidele. 1920 asus ta Tartu ülikoolis õppima arstiteadust, 1921–1929 jätkas õpinguid õigusteaduskonnas ning lõpetas selle 1929. aastal advokaadina. Ta oli Asutava Kogu ja I, II, III ja IV Riigikogu koosseisu saadik sotsiaaldemokraatliku partei poolt. 1924. aastast oli Ostra-Oinas Tallinna linnanõunik ja hoolekandeosakonna juhataja kümme aastat. Sel ajal, kui ta juhtis hoolekandeosakonda, asutati mitu uut lastekaitse- ja hoolekandeorganisatsiooni, kus ta lõi ise kaasa, püüdes luua kontakti ametliku ja vabatahtliku hoolekandetegevuse vahel.

Lisaks oli Alma mitmete ühiskondlike organisatsioonide aktiivne liige ja esines nende koosolekutel ja kongressidel referaatidega naiste õigustest ning hoolekande- ja lastekaitseküsimustest. 1932. aastal valiti ta Eesti Sotsialistliku Tööliste Partei keskkomitee liikmeks.

Alma Ostra-Oinas avaldas rohkesti publitsistikat perioodikas, memuaare, kaks romaani «Aino» (1923) ja «Lendva» I-II (Tartu 1936). «Aino» väljendas Peterburi naisüliõpilase meeleolusid, «Lendva» kujutas realistlikult XIX sajandi II veerandi Lõuna-Eesti külaelu.

«Oinaadi skandaal»

See, et naine jätkuvalt väga sõnakas oli, tõi kaasa mitmeid kohtuprotsesse. Asutava Kogu perioodi jäi «oinaadi skandaal», mis maksis Aleksander Oinasele ministrikoha. Nimelt süüdistati Aleksander Oinast ja tema naist salajaste läbirääkimiste pidamises Viktor Kingissepaga ning tema varjamises. Kohtu-uurija poolt kuulati Alma Ostra-Oinas üle, kes seletas:

Ühel õhtul ilmus meie poole koju, kui meid kodus polnud, Kingissepp. Õde, kes teda ei tundnud, oli ta sisse lasknud, arvates, et ta mõni meie tuttav on. Kingissepp viibis seal, kuni Aleksander Oinas koju tuli. Kingissepp pidas siis temaga läbirääkimisi rahu asjus. Kui läbirääkimised edasi kestsid, läksin mina magama, ja kui hommikul ärkasin, oli Kingissepp juba ära. Teisel korral, kui Kingissepp ilmus, lasime talle öelda, et temale ei ole lubatud sarnaseid omavolilisi ilmumisi Oinase korterisse. Kas tema praegusel ajal, lähemas ühenduses on Venemaaga, ei tea. Samuti ei teadnud ma, et Kingisseppa taga otsiti.

Riigikaitse komisjon tegi järgmise otsuse: kohtuvõimude nõudmine tagasi lükata, sest kuigi Viktor Kingissepp Oinase ja Anvelt-Ostra korteris viibinud on, ei ole siiski põhjust oletada, et nemad Kingisseppa kohtuvõimude eest oleksid varjata tahtnud ja temale selleks ulualust andnud.

Kanakitkumisi oli proua Ostra-Oinasel pidevalt ka vapsidega. 1934 mõisteti Almale kinnipeetava vapsi Jaan Reibachi laimamise eest kolmenädalane karistus.

Advokaat ja küüditatu

1934. aastast töötas Alma Ostra-Oinas vannutatud advokaadi August Rei abina, 1940–1941 Tapal advokaadina. Sõja-aastail töötas ta Eesti raudteevalitsuses tõlgina. Alma abikaasa Aleksander Oinas hukkus Venemaale küüditatuna 1942. aastal.

Alma Ostra-Oinas arreteeriti Saksa okupatsiooni ajal 1944. aasta kevadel ja nõukogude võimu poolt sügisel, mõisteti poliitilise süüdistusega viieks aastaks vangi ning jäi pärast karistuse kandmist Intasse Komi ANSV-sse, kus teadaolevalt suri 2. novembril 1960 ja kuhu ta on ka maetud.