Heidi Ruul abielust: kannatame hambad ristis ära – allkiri on ju antud!

Heidi Ruul Foto: Marit Kuusk

Legendaarne prantsuse kirjanik ning filosoof Michel de Montaigne on öelnud, et abielu on miski, mis saab toimida vaid täiesti pimeda naise ja absoluutselt kurttumma mehe vahel. Enda ümber ringi vaadates just täpselt seda ma alatihti näengi – naisi, kes otsustavad ignoreerida ilmselget ja valivad seeläbi pimeduses elamise, ning mehi, kes oma naiste kaagutamise stoiliselt vaikides ühest kõrvast sisse ja teisest välja lasevad. Mul on ainult üks küsimus: miks pagana pärast te endale ometi niimoodi teete? 

Üks minu armas sõber teatas mulle alles mõned nädalad tagasi, et tead Heidi, mina ei tea mitte ühtegi paari, kelle elu oleks ka päriselt nii kaunis kui nad sellel paista lasevad. Eranditult kõigil on omad kiiksud, pagas või saladused, mis suhtele alatasa ähvardavalt kuklasse hingavad. Täpselt sel hetkel kui ma neid sõnu kuulsin, hakkasin paratamatult juurdlema selle üle, kui paljud inimesed oma kooselus siis üldse tegelikult lõpuni õnnelikud on? Või ongi nii, et «kannatame hambad ristis ära», sest «nii kaua on juba panustatud»?

Eriti kreisi pöörde võtab asi aga siis, kui kooselust on mingil müstilisel põhjusel abielu vormistatud. Osalt ma imetlen inimesi, kes on nii paganama julged, et nad ei pelga allakirjastada paberit, mis teoorias kahte inimest kuni viimse hingetõmbeni siduma peaks. Teisalt tahaks neile pisut kaasa tunda, sest olgem ausad, abielu näol tegemist paraja õnnemänguga, millest võitjana väljumine on sama reaalne kui tõenäosus lotoga võita.

Ei, mul tõepoolest pole abielusse mingisugust usku. Ma pole kunagi aru saanud, kuidas üks tükike allkirjastatud paberit peaks suhet kuidagi elus hoidma, kui osapooled ise selle nimel grammigi vaeva ei näe? Sõrmus on ju sõrmes! Nüüd võib kergendatult hingata! Vastupidi ikka ju? Ei ole siin mingit loorberitel laisklemist! Alates sellest hetkest tuleks hoopis omapoolset panust minimaalselt kahe-, kui mitte kolmekordistada! Üks on kindel – pelgalt keskmisest hinnalisemast metallist rõngas kellegi sõrmes ühtegi suhet ei päästa. Ometigi on liiga palju inimesi, kes naiivselt mingil x-põhjusel just sellele lootma jääda otsustavad.

Ma saan aru, et abieluga kaasneb korralik ports maiseid hüvesid ja näiline turvatunne, aga valus on vaadata, kuidas selle juures see kõige olulisem – iseenda õnn – tihtilugu ära unustatakse. Valus on vaadata, kuidas elukestvast suhtest saab märkamatult pantvangikriis. Valus on vaadata, kuidas armastusest saab tappev rutiin, solvumine, viha ja valu, hunnik käske ning keelde. Valus on…

Jah, ma olen ilmselt nii mõnegi arvates nüüd jälle üks kuri ja paha egoist, kes lämmatavast kadedusest abielu maatasa teeb, aga vähemalt olen ma õnnelik egoist, kes elab iga päeva täpselt nii nagu ta ise parasjagu heaks arvab. Mu elu suurimaks unistuseks pole kahekümnemeetrise distantsi läbimine valges kleidis ja ma ei häbene seda. Samuti pole ma pime, kurt ega tumm, kuigi tuleb tunnistada, et mõnikord oleks nii ju kordades ja kordades lihtsam…