Millise punktisumma annaksid endale enesedistsipliini eest?

Foto: SCANPIX

Enesedistsipliini võib defineerida mitmeti. See on tahtejõu ja sisemise tugevuse otsene kaaslane, andes sulle jõudu, et ületada nii füüsilised, emotsionaalsed kui ka mentaalsed takistused. Enesedistsipliin on oskus valida pikaajaline eesmärk lühiajalise naudingu asemel, fokuseerides pigem püsivusele, kui mugavusele. Sellega kaasneb tihtipeale ka selge teadmine mida, kuidas ja miks – sisemine rahulolutunne ja vägagi sirgjooneline liikumissuund, kirjutab koolitaja Kaido Pajumaa Motivaatoris.

Tean isiklikult paljusid, kes peidavad enesedistsipliini täieliku puudumise «spontaanse elu» maski taha – uskudes, et «me kulgeme läbi elu ilma ühegi pingutuseta». Eelnimetatud lausel pole aga mitte mingit vastuolu enesedistsipliini põhimõttega, sest tihtipeale saab tõeline kulgemine alguse alles siis, kui me pikalt iseendaga tööd oleme teinud. Paraku ei läbi me ühtegi arenguetappi ilma pingutuseta ning enesedistsipliin on viis kulutada vähem aega ja energiat asjade edasilükkamisele, mis kerkivad ühel hetkel pinnale nagunii.

Mõõtes enesedistsipliini skaalal 1-10 ja olles iseendaga täiesti aus, mis on sinu skoor? Et seda kergemini mõõta, keskendu järgmistele küsimustele:

1) Kas sa pead kinni iseendale antud lubadustest, olgu need siis tähtsad või vähem tähtsad?

2) Kui tihti muudad sa oma meelt, kui sa midagi otsustad?

3) Kas sa tegutsed oma kavatsuste kohaselt või lähevad päevad enne õhtusse, kui sa iseenda jaoks midagi kasulikku ära teed?

4) Kas sa teed raske ja aeganõudva tegevuse või ülesande kohe ära või lükkad seda edasi, võib-olla isegi katkestad?

Kuigi enesedistsipliin mängib üüratut rolli väliste eesmärkide saavutamisel, on antud artikli fookus siiski sisemistel eesmärkidel – suhtel iseendaga. Kui sa ise iseenda jaoks midagi ära ei tee ning ei pinguta, siis ei tee seda ka keegi teine. Võtame näiteks mediteerimise. Me kõik tahaksime mediteerida iga päev vähemalt minimaalse aja – vähemalt need meist, kes soovivad oma meelt peale pikka tööpäeva vaigistada. Meditatsioonis istumine on algajale aga suhteliselt ebamugav – selg väsib ära, sisereis võib krampi minna, mõttemüra tundub alguses hirmutav. Võttes arvesse need kolm tüüpilist segajat, jätavad enamik inimesi praktika pooleli, lootes, et küll tulevikus ka minu aeg tuleb. Aga seda aega ei tule tegelikult mitte kunagi.

Teine vale, mida iseendale pidevalt räägime on see, et teistel on kuidagi lihtsam. «Ta võib mediteerida küll, tal pole lapsi ja abikaasat, kelle eest on vaja õhtuti hoolitseda,» kõlab üks tohutu vale teise järel. Tegelikult ei ole meie füüsilistel kohustustel enesedistsipliiniga mitte mingit pistmist. Igal ühel meist on ju pidevalt hetk vaba aega, mille saame pühendada millelegi, mis tõesti meid arenema paneb. Olgu see 10 minutit meditatsiooni, 15 minutit raamatu lugemist või pooletunnine jalutuskäik metsas – need kõik 3 tegevust vajavad distsipliini. Televiisori või arvuti ees oma mõistuste tuimestamine aga ei vaja.

Kui sa tahad muuta ükskõik millist käitumismustrit, läheb sul aega umbkaudu 21 päeva, enne kui sa vana mustri uue ja paremaga asendad. Need 21 päeva pead sa igapäevaselt end teadlikult kontrollima ja oma käitumist jälgima – olles kindel, et sa ei libastuks. See on tohutu distsipliin kõigi muude kohustuste ja murede kõrval. Ometi saavad paljud meist suurepäraselt sellega hakkama, sest nad väärtustavad iseennast ja oma sisemist arengut kõige tähtsamana. Nii see sisemine tugevus sammhaaval kasvabki kuni ühel hetkel oled sa lihtsalt puutumatu välistest mõjutustest, mis sind senini õigelt teerajalt eemale on kandnud. Ja kas see pole mitte väärt pingutamist?