Heidi Ruul: julged mõelda, julge öelda!

Heidi Ruul Foto: Marit Kuusk

Naine. Peaaegu 28. Enamasti Tallinn. Kaks jalga, kaks kätt, kaks suurt silma. Viib ise prügi välja ja armastab head viskit. On haiget saanud, korduvalt. On õnne tipul olnud, ka korduvalt. Arvab, et tunneb inimesi, aga üllatub pidevalt. Kirjutab teemadel, mis ilmselgelt nii mõnedki harjad punaseks ajavad, kindla põhjusega.

Täna ma kallite meeste kallal ei nori, naiste kallal ka mitte. Kui üldse kellelegi hambad kõrri lükkaksin, siis oleksin selleks mina ise. Aga enda kael on ju kallis ja seda tuleb hoida.

Minult on korduvalt üsna murelikult küsitud, et miks ma kirjutan just nendest asjadest, mis paljudes lugejates korraliku pahameelelaviini vallandavad? Miks kirjutada sellest, et osad naised võivad hullemini vinguda, kui nelja-aastased või sellest, miks teatud seltskond mehi voodis sugugi hakkama ei saa? Appike, mis siis veel saab, kui keegi mind kahekümne aasta pärast guugeldab?! Või homme hommikul? Rääkimata sellest, et «jumal tänatud, et vanaemal arvutit pole…»

Ma ei tee kunagi asju, mis mulle ei meeldi ja mind pole kunagi otseselt huvitanud, mida keegi minu valikutest arvab või ei arva. See on minu elu, seda on ainult üks ja ma olen otsustanud sellest viimast võtta. Seda absoluutselt igas võimalikus tähenduses.

Üks armas sõber küsis minu käest umbes aasta tagasi, et kui mul oleks veel 24 tundi elada, mida ma sellega ajaga teeksin? Ma ei pidanud selle üle just eriti pikalt juurdlema – oleksin kümne minutiga lennujaamas ja ootaks esimest lendu Islandile. Kohale jõudes täidaks kohvitermose, haaraks kaasa enda lemmikraamatu ja põgeneks kuskile inimtühja, ent maailma-ilusasse nurka rahu, vaikust ja enda mõtteid ahmima. Räige egoist, või mis?

Karussellilt maha

Too õhtu jättis mulle korraliku jälje. Mulle tundub, et me kipume aeg-ajalt mingisse rutiini pisut liiga kinni jääma ja see on minu meelest kõige jubedam asi, millel juhtuda lasta. See on põhjus, miks ma tüdinenud kassapidajaga rohkem kui kaks sõna vahetan. Just sellel põhjusel meeldib mulle inimesi ebamugavatesse olukordadesse panna ja jälgida, kuidas keegi neist välja vingerdab. Täpselt samal põhjusel panen ma ka oma mõtteid kirja ja minu suureks rõõmuks on aeg näidanud, et see teenib eesmärki – igasugune rutiin on kolmeks minutiks jalge alla tambitud, ma olen saanud kellegi (kasvõi korraks) piltlikult öeldes karussellilt maha tõsta. Vot see on puhas töövõit!

Kes otsustab, mis on õige või mis vale? Millest peaks kirjutama ja millised on teemad, mida nurga taga salaja arutada? Mida on sobilik välja öelda ning mida mitte? Milleks oma elu keeruliseks ajada? Huvitab? Küsi! Kripeldab? Ütle välja või pane kirja!

Minu postkast tambitakse igal nädalal niimoodi kirju täis, et ma juba ammu ei jõua kahjuks enam kõigile vastata. Sealt leiab nii kiitust, keelepeksu kui kohtingukutseid. Puhast õelust ja armukadeduses väänlevate prouade viimaseid appikarjeid. Ja mul on siiralt hea meel! Ausalt! Kõik need inimesed julgevad välja öelda, mida nad parasjagu arvavad või tunnevad ja see on minu jaoks midagi hindamatut. Aitäh teile! Siiralt!

Ja kui sina mind praegu guugeldad ning aastanumber on juba 2036, siis tea, et päkapikud tõid mu vanaemale 20 aastat tagasi tema esimese arvuti.