Kaja Kallas: viisakuse salakeel

Kaja Kallas. Foto: Tanel Meos / Delfi / Eesti Ajalehed

Mu praegune öökapiraamat on Edith Whartoni «Süütuse aeg», mis räägib 19. sajandi lõpu New Yorgi eliidi elust. Seal on suur osa omamoodi salakeelel, mida peetakse viisakaks ja sobilikuks ja mida mitte. Seda metakeelt teavad kõik seltskonnas osalejad, aga kõrvalseisja võib teha olulisi vigu, võttes sõnu lihtsalt nii, nagu nad on. Kuigi aeg on palju edasi läinud, tulid olukorrad, kus öeldakse üht, aga see tähendab hoopis teist, kuidagi tuttavad ette, nii et hakkasin mõtlema, kui palju meie praegune elu ja suhtlus raamatus kirjeldatust erineb.

Avastasin üsna pea pärast Euroopa Parlamendis tööle asumist, et ka siin kasutatakse omamoodi salakeelt. Komisjoni istungitel kuulasin, mida kolleegid ütlesid, ja püüdsin järgida sama mustrit. Kui tuli minu kord sõna võtta, ütlesin alustuseks: «Tänan raportööri suurepärase raporti eest!» Hiljem sain oma prantslannast assistendilt pragada, et kuidas ma võisin nii öelda. Ütlesin siis, et siin on niiviisi kombeks, kõik ju tänavad, nii ka mina. «Jah, aga see, mille eest ja kuidas sa tänad, annab edasi sõnumi, mida sa tegelikult arvad,» kõlas assistendi vastus.

Nii hakkasingi jälgima seda metakeelt. Kui sulle meeldib raport sisuliselt, siis sa tänad «erakordse raporti eest» (thank you for the excellent report). Kui leiad, et raportöör on vaeva näinud, aga sulle ei meeldi sisu, siis tänad suurepärase töö eest (thank you for the excellent work). Kui aga leiad, et see raport ei kõlba kassi saba alla ka, siis tänad lihtsalt tehtud pingutuste eest (thank you for your efforts). Seda keelt tundes saab iga teema arutelul üsna kiiresti selgeks, kas sellel algatusel on tulevikku, kuigi pealtnäha on kõik ülevoolavalt viisakad.