Eesti esimene feminist Lilli Suburg võitles naisteajakirja abil ühiskonna karjuva ebaõiglusega

Lilli Suburg Foto: Eesti Entsüklopeedia

Ta oli esimene Eesti feminist, ärkamisaegse sõnaga naisõiguslane. Ühtlasi esimese tütarlastekooli asutaja ja esimese naisteajakirja toimetaja. Ta oli oma ajast eest. Tema üleskutsed ja seisukohavõtud naisküsimuses said kriitika- ja pilkeobjektiks. 19. sajandi keskpaiku oli kirjutav naine Eestis pigem erandlik kui tavapärane nähtus, kellele vaadati kui õigelt teelt (Kinder-Kirche-Küche) kõrvale kaldunud anomaaliale.

Mõisalaste mängukaaslane ja Koidula pinginaaber

Lilli (ristinimega Caroline) Suburg sündis Vändra mõisnike von Ditmarite Rõusa aidamehe Tooma ja Eeva perekonnas 1. augustil 1841. aastal. Tema vanemad olid võetud üsna noorelt mõisa tööle, kus neisse tänu virkusele hästi suhtuti ja harimise eest hoolitseti. Ema oli mõisniku vanima tütre toaneitsi ja isa mõisavalitseja. Mõisapreilid ja -härrad olid Tooma ja Eeva laste vaderiteks. Esiklaps Caroline sai nime mõisapreili järgi. Varsti pärast tütre sündimist asuti elama Vana-Vändra mõisa, kus isa sai opmani ja ema juustumeistri koha. Need ametid andsid korralikku tulu, nii et mõne aasta pärast võidi kogu mõis rendile võtta. Jõukusega kaasnesid saksa keel ja elulaad. Juba väikese lapsena saadeti Lilli mõisalastega koos mängima ja kui neile tuli õpetajapreili, siis võeti ka Lilli nendega koos õppima.

11-aastaselt saadeti Lilli koos õega Pärnusse Ditmari erakooli. Kui maal oli ta harjunud koos mõisalastega mängima ja mingit seisuste vahet ei tundnud, siis nüüd tuli kokku puutuda päris eluga. Range baltisakslannast kooliõpetaja lahutas nad kohe teistest eesti lastest, sest need muidu halbu kombeid võiksid levitada. Edasi õppis Lilli Pärnu Kõrgemas Linna tütarlastekoolis. Seal oli tema pinginaabriks Lydia Jannsen. Tüdrukute omavahelised suhted polnud just parimad, sest Lilli süüdistanud Lydiat kord kalduvuses kleptomaaniale. Sellest jäi talle külge maine, justkui oleks ta Koidulat kadestanud ja laimanud. Veel aastaid hiljem kirjutas Koidula vend Eugen Jannsen tema kohta: «Oli ju Lilli Suburg sündinud vigase näoga, mis noore plika isiku tegi ebameeldivaks.»

«Gloria» ümber näo

Suburgi isiklik tragöödia oli seotud tema näoga, mida ta alati rätikuga varjas. Tema näol oli kaasasündinud kasvaja, mille ebaõnnestunud eemaldamine jättis koleda armi. Lilli kandis alati lõuasidet ja eriti meelsasti endast fotosid teha ei lasknud. Noorukesena kurtis ta oma päevikule: «Kui ebameeldiv on mul hetkel rätik, kui õnnetuks see mind teeb! Ah, ma ei peaks hädaldama, ma peaksin sellest hoolimata rahuga kannatama, kui ma kartma ei peaks, et selle läbi mulle ilusaim õnn maa peal: armastatud olla, käest ära rebitakse!»

Õrnas neiueas ei jäänud ka tema süda armastusest puutumata. Tema esimeseks armastuseks sai saksa kreiskooli õpilane Friedrich. Kuid oma hirmude tõttu lükkas neiu teda eemale. Ja kuigi nad hiljem kohtusid veel härra Bolzi juures, siis ka seal püüdis Lilli noormeest vältida. Armastusega kaasnesid hingepiinad ja kannatused, aga ka selgus oma tunnetes: «Rätik, rätik, see äratab vaid kaastunnet, ent armastuse tõrjub tagasi! Ma olen üksi ja jään selleks ka arvatavasti igaveseks… nagu kõik need vaesed, kes vigadega kehade küljes sündinud on.»

Tegelikult ei muutnud see peenike side teda inetumaks. Tema austajad nimetasid seda tagaselja «gloriaks». Lilli eripärane välimus mõjutas ka tema isiksuseomadusi, arendades temas kaastunnet nõrgemate vastu kui ka tekitades temas argust ja ebakindlust.

Kui  Vändra mõisahärra tiisikusse suri, omandas Toomas Suburg Sikanas suure tüki metsamaad, hiljem ka veel kolm naabruses asunud talu ja rajas Waldburgi-nimelise karjamõisa. Lilli asus sinna elama, abistas vanemaid majapidamises ja õpetas nooremaid õdesid-vendi. Kool jäi haiguse tõttu lõpetamata. Tervisehäired (verejooksud) sundisid tihti jääma mitmeks kuuks voodisse. Päevikus kirjutas Suburg sel teemal pikemalt, väites, et vaakus kolm aastat elu ja surma vahel, olles suure osa ajast voodis. Ta kirjeldas lühidalt oma terviseprobleemi olemust ja muretses, kas ta üldse terveks saab, tajudes haiguses takistust oma isiklikule õnnele: «Mu kuupuhastus kestab ikka veel, mis sellest küll saab? Kas kõik laheneb, nagu eelmisel korral, kus ta üle kolme nädala lõpuks seisma jäi, või saab minust täitsa armetu?» Hiljem tagantjärele arutles Suburg ka haiguse rolli üle oma elus, leides tähenduse oma vaevusele, õieti küll sellest tingitud sunniviisilisele jõudeajale, mis andis aega vaimse enesetäiendamisega tegelemiseks: «Mind pani haigus voodisse pikali, kus ma aega sain raamatutesse tallele pandud suurvaimude elutarkusi enesesse imeda.» Haigus vaevas teda seitse pikka aastat.

Aeg-ajalt sõitis Lilli lähedal asuvasse Massu karjamõisa, kus mõisapreiliga abiellunud koduõpetaja Johann Bolz oli loonud vabameelse salongi kirjandusega tutvumiseks ja mõtete vahetamiseks. Nendel aastatel luges naine palju, peamiselt saksakeelset ilukirjandust, aga ka ühiskonnaelu ja naisküsimust käsitlevaid raamatuid. Bolzilt sai ta näpunäiteid ka pedagoogilistes küsimustes.

Tutvumine Carl Robert Jakobsoniga

1869 sooritas Lilli Pärnu kreiskooli juures elementaarkooli õpetaja ja koduõpetaja eksami. Pääsemaks vanatüdrukuks nimetamisest, lapsendas naine 1867 ühe talu suurperest emata jäänud mõnepäevase tüdruku.

Pöördeliseks momendiks Lilli Suburgi elus kujunes tutvumine Carl Robert Jakobsoniga, kes oli 1872 elama asunud Vändrasse ja hakanud külastama Waldburgi. Nende kokkusaamised kutsusid Lillis esile rahvustunde. Jakobson julgustas Suburgit oma ideedega avalikkuse ette tulema, mis 19. sajandi teisel poolel ei olnud naise jaoks tavapärane, tollastes arusaamades kuulus avalik sfäär meestele.

Nii kirjutas Lilli 1873 oma esimese raamatu «Liina», mis ilmus trükis 1877. See oli mõningate autobiograafiliste sugemetega teos, kus kujutati eesti tütarlapse võitlust saksastumisega koolis ja ühiskonnas. Avaldatu kutsus esile terava vastukaja baltisaksa ringkondades. Ühtaegu sai autori isik ja nimi laiemalt tuntuks, temas hakati nägema nii kirjanikku kui ka naisõiguslast. Viisteist aastat hiljem tõlgiti teos ka soome keelde. Suburg oli Eesti Kirjameeste Seltsi esimene naisliige aastast 1873.

1878 pakuti Lilli Suburgile Perno Postimehe peatoimetaja kohta, mille ta Jakobsoni soovitusel vastu võttis ja aasta jooksul seda vanameelset ajalehte radikaalsele Sakalale lähendada püüdis. Saksakeelsest kultuuriruumist ammutas ta ideid, mida ta Eesti kontekstis loovalt edasi arendas, pidades ennast eesti vaimuinimeseks.

Vahepeal oli Waldburgi majapidamine hakanud alla käima. Perekonnas tekkisid lahkhelid. 1880 müüs isa karjamõisa ning jättis endale ainult osa põllumaast ja veski. Ema ja tütred olid tehingu vastu. Lilli otsustas kodust lahkuda. Siit sai ilmselt alguse Lilli eitav suhtumine viinasse, sest peamine põhjus eduka mõisa laostumises oli isa liigne alkoholilembus. Koos kasutütar Anna Wiegandtiga siirdus ta Pärnusse ja elatus esialgu tundide andmisest.

Oma kooli asutamine

Eluvalikud, nagu vallaliseks jäämine, olid osaliselt tingitud tema terviseprobleemidest. Ent vajadus enesele ülalpidamist teenida pärast vanematekodu müümist ajendas teda tegutsema erinevates suundades – ajakirjandustöös, ilukirjandust luues, pedagoogina töötades – ja see mitmekülgsus võimaldas Suburgil realiseerida oma erinevaid eeldusi.

1882. aastal rajas Lilli Pärnus saksakeelse eraalgkooli eesti tütarlastele hariduse andmiseks. Ta võttis  osa ka seltsielust, pidas kõnesid, tegi näitemängu ja korraldas näitusmüüki. Paljudel juhtudel tõukas teda tagant lootus saada sel viisil lisasissetulekuid oma kooli ülalpidamiseks.

Viljandi jõukamate perekondade vanemad panid raha kokku ja tõid Lilli 1885. aastal Viljandisse õpetama. See samm õigustas ennast. Õnnestus üürida paremad ruumid, õpilaste arv suurenes 80-ni ja paranes kooli majanduslik olukord. Lilli Suburg lõi kooli juurde ka internaadi. Naine võis rõõmu tunda. Lõpuks ometi oli tal kõik - maja, lastepere ja rahaline kindlustatus, et kujundada ihaldatud omanäoline kasvatusasutus. Suburgi Viljandi viieklassilisest tütarlaste pro-gümnaasiumist sai esimene Eesti kõrgem tütarlastekool.

Lilli pööras suurt tähelepanu õpilaste mõistuse teritamisele, heade kommete kasvatamisele ja iseseisva otsustusvõime arendamisele. Ta eitas tuupimist ja vältis karistusi. Kuigi õppetöö oli saksakeelne, toimus see kindlalt eesti meeles. Suburgi käe alt kasvasid välja Eesti Vabariigis tuntud pedagoog Leeni Mõru, lauljanna Aino Tamm, esimese kodumajanduskooli asutaja Mari Raamot jt. Suburgi kasutütar Anna Wiegandt-Lammas on kirjutanud, et Lillit iseloomustas «lõpmata armastus haigete ja laste vastu», mis oli «tema juures nii suur, et ta seal kõik oma isiklikud huvid unustas». Ta sekkus alati, kui nägi lastele ihunuhtlust jagatavat.

1885 kimbutasid Lillit jälle tervisemured ja sügisel tal eemaldati parem rind.

1887 taotlesid Lilli ja tema kasutütar luba avada 7-klassiline I järgu tütarlastekool. Taotlus lükati tagasi. Venestusreformide käigus tuli 1892 kõigis klassides üle minna venekeelsele õppetööle. Siis andis naine kooli juhtimise üle Anna Wiegandtile, kes sai võimudelt loa pidada 5-klassilist II järgu tütarlastekooli. Sellisena tegutses Suburgi rajatud kool veel kuus aastat.

Esimene naisteajakiri Eestis

Koolimaja teises otsas, õppetöö kõrval, jätkas Lilli ajakirjanduslikku ja kirjanduslikku tegevust. Selle krooniks sai esimene ainult naistele mõeldud ajakiri Linda. See oli esimene «literatuurlik ja ajakohane ajakiri Eesti naisterahvale», mille esiknumber trükiti Karl August Hermanni trükikojas Tartus 15. oktoobril 1887. See ilmus aastail 1887-94. Ajakirja väljaandja ja toimetaja oli Lilli Suburg, vastutav toimetaja nimeliselt Hugo Treffner. Vastuoksa toonastele ootustele ei olnud Linda peaeesmärk koduperenaiselike praktiliste oskuste jagamine igapäevasteks «kirik, kodu, köök» toimetusteks, vaid naiste üldise haridustaseme tõstmine ja maailmapildi avardamine.

Ajakirja juhtkiri oli tavaliselt pühendatud naisküsimusele või seltsielule. Järgnesid ilukirjanduslikud palad, ülevaated ajakirjandusest, kodu- ja kooliteemalised kirjutised, mõne teadusharu tutvustamine ning muu üldhariv lugemisvara. Linda veergudel ilmusid ka Lilli memuaarilised kirjatööd. Lindale tegid kaastööd A. Kitzberg, J. Kunder, A. Rennit jpt tuntud kirjamehed.

Ajakirja näol oli Suburg loonud läbi raskuste lõpuks ometi tribüüni, millelt ühiskonnale kisendavat ebavõrdsust peegeldada. Ta oli veendumusel, et ühiskonna parandamine sõltub naistest, seega on vaja tõsta naiste vaimset mõju meeste üle. Suburgist sai esimene, kes kutsus eesti naisi otsima oma võimete piire ja avardama valikuvabadust. Eriti teravalt kõlas tema üleskutse karskusele: «Võtke ükskord vahvust südamesse ja jätke kõik joodikud ja prassijad mehed üksinda kõdunema, ärge minge neile appi, inimese soole õnnetumaid liikmeid juurde sünnitama ja kasvatama!»

Linda tellijaid oli kahjuks ainult 380. Nähtavasti olid Suburgi mõtted veel varajased. Tolle aja kohta julgetele naisõiguslust käsitlevatele kirjutistele vastati mitmelt poolt väga vihaselt. Samas hoiatati ka teisi naisi sõna võtmast, sest et iga naine, kes julgeb avalikult kõneleda, kaotab sellega teiste austuse ja saab justkui igaveseks määritud. Võimud heitsid väljaandele kaikaid kodaraisse, kuidas suutsid. Ajakirja süüdistati koguni vaenu õhutamises meeste ja naiste vahel. Hiljem ostis Suburg endale isikliku trükikoja ja kinnitas selle tuttava meesterahva nimele. Kõiki pole aga kõrgete ideaalidega õnnistatud: seebiooperlikel põhjustel müüs usaldusalune trükikoja salaja maha ning põgenes Riiga, jättes võlad Suburgi kanda. 1895 sattus ajakiri majandusraskustesse ja Lilli loovutas Linda juriidilised õigused, misjärel sellest kujundati harilik perekonnaajakiri.

Suburgi ilukirjanduslik looming koosnes põhiliselt jutustustest, mille temaatika oli ajastu probleemidega seotud ja aktuaalne. Tema viimane pikem jutustus ilmus 1900 Postimehes joone all – «Linda, rahva tütar». Seal püüdis ta esitada haritud eesti naise ideaalkuju. Hiljem tegeles Lilli põhiliselt oma mälestuste kirjapanekuga. 1923-24 ilmunud «Suburgide perekond» oli trükki jõudnutest tähelepanuväärivaim.

Elu lõpuaastad

1899. aastast alates elas Lilli  põhiliselt Lätimaal Oomulis oma kasutütre ja väimehe Jaan Lammase juures, kes oli õpetatud põllumees ja tegi kaastöid ajalehtedele. Seal Egeri talus õpetas ta ümbruskonnas elavaid eesti lapsi. Aeg-ajalt käis ta külas õdedel Valgas, kus tema elu 8. veebruaril 1923. aastal ka lõpule jõudis. Lilli Suburg maeti Vändra kalmistule. Tänulikud eesti naisorganisatsioonid püstitasid talle sinna 1926. aastal Ferdi Sannamehe valmistatud mälestusmärgi kirjaga «Lilli Suburgile – eesti naised».

1982 tähistasid viljandlased tema koolimaja ja Linda toimetuse asukoha mälestustahvliga.

Lilli Suburgi kasutütar Anna Lammas on astrofüüsik ja akadeemik Jaan Einasto vanaema.

Teksti koostamisel on kasutatud Eve Annuki artiklit Lilli Suburgist, mis ilmus ajakirjas Keel ja Kirjandus (2016 nr 7).