Marin mõtiskleb: kuhu küll mu raha kaob?

Foto: PantherMedia / Scanpix

Olen edukate vanemate pesamuna. Kas minu hea lapsepõlv on mind majanduslikuks käpardiks muutnud? 

Ma ei ole ühiskonna silmis põlastust vääriv ärahellitatud jõnglane, kes on pärinud mingi ettevõtte või vähemalt koha selle juhatuses, kõik olemasolevad positsioonid olen suutnud ise hankida. Teenin umbes kaks Eesti keskmist kuupalka, veidi passiivset lisatulu, lapsi ei ole ja elan üksinda. Kodulaen nagu ikka, paar pisemat järelmaksu-liisingut. Säästud rahalises mõttes puuduvad, ükskõik, kui palju ma teenin, kulub kõik järgmiseks palgapäevaks täpselt ära.

Oma vanemate sissetulekuid pole ma kunagi teadnud, meie peres rahast sel moel ei räägitud. Siiani, täiskasvanuna, ausaltöeldes ei aima suurusjärkugi rohkem kui märksõnaga «suur». Elulised õpetussõnad sain oma vennalt: «Tööl käiakse selleks, et elu fun oleks.» Ja mul ongi!

Krediitkaart on mul selleks, et maksimaalses miinuses olla enamasti. Ja ma ei tea, mis selle intress on. Mul on üks järelmaks, kas see lõpeb novembris või järgmise aasta mais, ei oska vastata. Ma ei tea kui palju on mu elektripaketi börsimarginaal, telefoni- ja muude sideteenuste hinda tean umbes, aga soodsama pakkumise väljaselgitajat minust ei ole. Järelmakse ma ei karda, kuna koguda ei oska ega suuda niikuinii, siis muidu mul neid asju polekski. Püsimaksed tasun ära, ülejäänu kaob kolinaga mu pangaarvelt nelja tuule poole müstilistesse kohtadesse niikuinii. 

Lisaks olen lohakas arvete tasuja – ma ei arva, et neid eirates maksmisest pääsen või ülehomme parem tuju ülekanneteks oleks, vaid panen need kõrvale ja unustan. Kui keegi minult raha laenab või millegi ostmise tasaarveldust vaja teha, siis ma kunagi ei tea, kas tagasikanne on tehtud. Sõpradel palun ka mulle meelde tuletada, pahatahtlikult ma kõrvale ei viili, olen udupea ja võin unustada.

Kulutan suurte summadega, samas koonerdan idiootlikult väikestega. Suuremaid asju võin osta läbimõtlematult hetkeemotsiooni ajel, aga näiteks netipoes postikulu valin väiksema, isegi kui pakiautomaat mulle logistiliselt vähem mugavas asukohas on. Paarsada eurot millelegi ahvatlevale käin silma pilgutamata välja, aga saatekulu 20 senti hoian enda meelest kavalalt kokku.

Ise oled ka midagi väärt

Kunagi, kui noorem ja veel suurem tuisupea olin, elasin oma kordi pisema sissetulekuga elustiili «kuu alguses laristan, lõpus koonerdan» järgi. See, et palgapäeval endale midagi lubada saab, annab inimväärse tunde ja jaksu järgmised paar nädalat närutada ja arvutada. Kui ma vaatan, kuidas kodutunde pereemad, kes pärast saate ekraniseeringut foorumites ja netikommentaarides oma värvitud juuste ja küünte eest piki pead saavad, siis mina mõistan neid inimlikust aspektist suurepäraselt. See tunne, et oled ise ka midagi väärt või saad endale lubada, maksab enesetunde mõttes palju. Majanduslikus mõttes pole geelküüned loomulikult vajalikud, selle eest saaks mitu pakki tatart või kuhja kartuleid ja kui kellegi tuju tõuseb mõneeurose juuksevärvi peale, siis on see kuradi hästi kulutatud. Samal põhjusel ei pane ma Toidupanga kogumiskorvidesse nisujahu ja sprotikonserve, vaid pigem pähkleid ja kohvi, äkki keegi, kellel on vaarikavartest tee keetmisest kõrini ja see kuum kruusitäis hommikul annab parema stardi ülejäänud päevale.

Sõbranna soovitas vaadata pangas makseajalugu, et näeksin, kuhu kulutan, kasvõi seda, kui suured mu eluasemekulud kokku on. Kuulasin teda huviga, olen lugenud absoluutselt kõikvõimalikke säästmise trikke, aga sellest hoolimata pole neid rakendanud ja arvasin, et sellelaadseid Exceli tabeleid koostavad ainult «peast raamatupidajad».

Teine sõbranna ahmis õhku minu säästude puudumise üle, tema on seda tüüpi, kes ei saaks öösiti magada, kui paari kuupalga suurune summa tagavaraks poleks, et vajadusel mõnda aega tööl käimata hakkama saada. Tean, et see on väga mõistlik, aga ilmselt kuna pole erilisi krahhe olnud ja mu sissetulekud on hajutatud ehk tulevad mitmest allikast, ei ole ma just liiga murelik.

Kas ma kulgengi läbi elu laristajana või on ikka veel võimalus, et saab minustki arukas majandaja? Kas üldse peaksid kõik laitmatult otstarbekalt käituma, hakkama saan ju praegugi ilusti?