Muusikaajalukku on Mara läinud esimese saksa ooperiprimadonnana. Üleeuroopalise kuulsusega lauljatar säras 18. sajandi Leipzigi, Berliini, Pariisi, peamiselt aga Londoni ja Itaalia ooperi- ja kontserdilavadel. Oma elu viimased paarkümmend aastat elas ta aga Tallinnas ja tegutses siin lauluõpetajana.
Kujunemine ja õpingud
Gertrud Elisabeth Schmeling sündis Kesk-Saksamaal Kasselis 12. veebruaril 1749. Tal olevat olnud pruunid juuksed ja silmad. Isa Johann oli vaene muusik, kes õpetas oma tütrele viiulimängu. Väiksena mängis ta Maini äärses Frankfurdis laadal raha eest, siis aga hakati teda esitlema kui imelast ja tassiti esinema Viini ja Londonisse. Viimases esines ta kuninganna ees ja prooviti ka tema lauluhäält.
1765. aastast oli Elisabeth tegev juba lauljana Kasseli ja Braunschweigi teatri juures ja aasta hiljem palkas Leipzigi muusikaelu juht Johann Adam Hiller ta oma kuulsa Grosses Kontzerti juurde esimeseks lauljaks väga kõrge tasu eest – 600 taalrit. Hilleri käe all omandas Elisabeth oma suurepärase lauluoskuse. Tema häälel, mis kunagi ei kriisanud, oli juba siis hämmastavalt suur ulatus. Kuulsuse alguseks sai oratooriumi «Püha Helena Kolgata mäel» laulmine 1767. aastal. Seda esitust kuulis ka Johann Wolfgang Goethe, kes oli sellest üsna vaimustatud. Teda hakati mainima esimeste saksa lauljate seas. Elisabeth oli siis 18-aastane.
1771 oli preili Schmelingil edukas ooperidebüüt Dresdenis. Juba samal aastal laulis ta Preisi kuningale Friedrich Suurele ja vallutas tema südame. Tasuga 3000 taalrit, mis hiljem tõusnud 8000ni, palgati ta eluks ajaks Berliini õukonnaooperi primadonnaks. Preili Schmelingi õnnelikule karjäärile Berliini õukonnaooperis tegi lõpu tema abielu kena välimusega tšellist Johann Baptist Maraga 1772. aastal. Abielule selle pillajast, liiderdajast ja napsivennast masuurikaga seisis tugevalt vastu Friedrich Suur, kuid tagajärjetult. Selgus, et Johann Baptist oskas korraldada rohkesti rumalaid skandaale ja paistis silma pillamisega. Selle, mida naine teenis, jõi või mängis mees peagi maha. Skandaalid viisid selleni, et Marad pidid teatrist lahkuma ja isegi Berliinist põgenema.
Karjääri tipus
1780 algas triumfikäik läbi Prantsusmaa, Inglismaa ja Ülem-Itaalia, sealjuures jäi London tema peamiseks mängukohaks. Kaasaegsete tunnistust mööda avanes tema imetlusväärne anne siin Händeli oratooriumide ettekannetes täie jõu, täiuslikkuse ja mõjuvusega, tema suursugune laulmismaneer saavutas oma tipu. Näitlemisoskust Maral ei olnud.
1784. aastal tõi Marale tohutu kuulsuse aaria esitamine Händeli oratooriumis «Messias» Westminster Abbeys. See viis ta kui laulukuninganna nime üle kogu Euroopa. Järgmiseks hooajaks angažeeriti ta Händeli pidustusteks topelttasu eest võrreldes tema eelkäijate honoraridega. Tema suureks toetajaks sai Walesi prints, hilisem kuningas Georg IV, kes oli olnud lauljannast juba Pariisis vaimustunud.
Ooperilauljana esines madam Mara peamiselt King’s Theatre juures. Tema tipprolliks peetakse Kleopatrat Händeli ooperist «Julius Caesar».
Itaalia karjäär sai alguse 1788. aastal, mil ta kutsuti esinema karnevalihooajaks Torino Kuningliku Ooperiteatrisse, siis Cremasse ning aastatel 1790-1792 Veneetsiasse Teatro San Samuele juurde. Veneetsia langes Mara jalge ette.
Inglismaa jäi Mara peatuspaigaks 1802. aasta kevadeni. Tal oli otsustavust lahkuda sealt oma kuulsuse tipul. Viimase kontserdi andis ta Londonis 3. juunil.
Isiklik elu
1795. aastal läks Marade abielu lõhki. Pärast seda vajus mees lõplikult põhja. Selle abielu kohta on öeldud, et suur kunstnik jäädvustas mehe nime, kes seda ise ei väärinud.
Elisabethil olid tekkinud uued romaanid kahe noore mehega. Juunis 1790 oli proua Elisabeth tutvunud endast viisteist aastat noorema prantsuse ohvitseri Henri Bouscaren de St. Marie’ga, ta ise oli siis 41-aastane. Sõprus selle mehega kestis peaaegu kuni Mara surmani. Säilinud on üle 45 Bouscareni kirja Marale.
Ometi valis Mara tema asemel hoopis teise, flötisti ja helilooja, kellest sai ühtlasi Mara impressaario, — Charles Florio. Koos temaga pöördus Mara tagasi Mandri-Euroopasse, esinedes Prantsusmaal, Saksamaal, Viinis. Goethe aga hakkas alles siis tõsiselt huvi tundma Mara saatuse vastu. Ja mitte lihtsalt tema kunsti, vaid rohkem selle vastu, kuidas ta oma leitud teed mööda edasi trügis. See oli kaasaelamine ühele täiesti erilisele ja huvitavale naisesaatusele.
1803. aasta hilissuvel asus Mara teele Venemaale. Reisiti läbi Königsbergi, Memeli (Klaipeda) ja Mitavi (Jelgava) Riiga. Riias andis ta neli kontserti.
Kodu rajamine külmale ja kaugele Venemaale
1804. aasta lõpul avanesid Elisabethile Peterburi salongide uksed. Mara laulis Aleksander I õukonnas, keiser tegi talle kingitusi. Järgmisel aastal esines ta kaks korda Moskvas. Ta oli ümbritsetud kingitud kullast ja kalliskividest, üksnes kliima tegi ta nukrameelseks.
1808. aasta kevadel suri Johann Baptist Mara, lõpuks oli madam Elisabeth vaba. Florio tahtis temaga abielluda, kuid lauljanna oli juba tunda saanud tema pillavat ja kõrki iseloomu ning teadis, et tegelikult oli temast üle kahekümne aasta noorem Florio huvitatud üksnes tema rahast. Ta andis korvi. Võib-olla oli see ka põhjus Moskvasse ümberasumiseks. Ta laskis Inglismaalt oma kapitali sinna üle kanda ja asus 1811. aastal Moskvasse, kus ostis endale maja ja linnalähedase maatüki ühes toreda maamajaga. Kõik olnuks ehk suurepärane, kui poleks tulnud sõda. 1812. aastal põles Moskvas tema maja, tema maakodu rüüstasid Napoleoni tragunid. Seesama Napoleon, kellele ta Versaille’s oli laulnud, sai Mara jaoks nüüd kõige kohutavamaks meheks. Ta oli kaotanud viiskümmend tuhat rubla. Mara sõitis Peterburi. Mõned tema sõbrad olid ümber asunud Tallinna ja tedagi kaasa kutsunud. Mara lahkus Peterburist ja lõplikult Floriost.
«Ma suren, kui ei laula ja laulan, kuni suren»
1815. aasta augustis saabus Elisabeth Mara Tallinna. Siin lootis ta olla lähemal Peterburile, kus tema rahaasju korraldati. Nii asus ta elama ilma teenijateta tagasihoidlikku korterisse Toompeal (praegu Lossiplats 6).
Sissetulekute hankimiseks avas ta siin omanimelise laulustuudio, kus õpetas kohaliku aadli lastele laulmist. Aastad läksid, tema majanduslik olukord ei paranenud, ja nii ta jäigi siia. Marast sai siinsete kunsti- ja muusikasõprade lemmik. Linna, kus elas «suur Mara», põikasid sisse nii mõnedki Venemaale sõitvad kuulsused. Mara ise sõbrunes peagi kohalike teatri- ja muusikainimestega. Siinsetest muusikutest oli tema suur austaja Oleviste organist ja Tallinna gümnaasiumi muusikaõpetaja Johann August Hagen, kelle asutatud Singverein’i juures oli Maragi tegev.
Sellesse aega jääb veel üks kontsertreis, mille lauljatar vanuigi ette võttis — 1819. aastal reisis ta veel kord läbi Saksamaa Inglismaale. Ilmselt ajendas teda teekonda ette võtma mõte võimalikust kohtumisest oma elu vist suurima armastuse Henri de Bouscareniga. 1821. aasta märtsis esines Mara veel King‘s Theatre‘s . Septembri algul 1821 asus ta Pariisi, Berliini ja Kasseli kaudu tagasiteele. De Bouscareniga nad ei kohtunud, saatus tahtis, et nad teineteisest mööda käiksid. Järgmise aasta jõuluks oli Mara tagasi Tallinnas. Et väheke kokkuhoidlikumalt end sisse seada, kolis ta odavamasse korterisse Laial tänaval (praegu Lai 11). Mitu suve veetis laulja Mõdriku mõisas Virumaal.
Tallinlased armastasid teda. Kui ta sai 82, tähistasid kaaslinlased seda väärikalt. Tema auks lasti komponeerida Weimari kapellmeistril Johann Hummelil tervituslaul, millele kirjutas sõnad Goethe.
Madam Mara sünnipäevapidustuste kirjelduse koos Goethe luuletustega avaldas «Provinzialblatt für Kur-, Liv- und Esthland» 25. veebruaril 1831:
23. veebruaril oli madam Mara palutud pidulikule lõunale Aktsiamajas asunud aadliklubisse, kus linna ettevõtlikumad militaar- ja tsiviilametnikud ta vastu võtsid. Mara õpilaste tervituse järel andis Kotzebue noorim tütar Wilhelmine, kes ka tema õpilaste sekka kuulus, üle puhtalt trükitud Goethe luuletuse. Seejärel laulis koor Hummeli tervituslaule. Pärast laulu andis August Hagen pidulikult üle aga maitsekalt kaunistatud ümbrikus selle päeva ilusaima kingituse — Goethe ja Hummeli enda käega kirjutatud luuletuse ja laulude käsikirjad.
Lisaks sellele austati madam Marat õhtul veel kontserdiga Mustpeades, kus taas lauldi tervituslaule arvuka publiku osavõtul.
Oma elu viimasel aastal tegeles Elisabeth hoolega testamendi korraldamisega. Tema viimaseks sooviks oli, et ta maetaks «… mitte just pompoosselt, kuid siiski austusväärselt Kopli kalmistule». Gertrud Elisabeth Mara suri veidi enne oma 84. sünnipäeva 8. jaanuaril 1833. aastal. Matusetalitus peeti Nigulistes.
Tema haud ei ole säilinud, sest 1950. aastate alguses hävitasid Nõukogude võimud Kopli kalmistu täielikult. Imekombel säilis auljatari hauasammas, kuigi haletsusväärses seisukorras – kolmeks tükiks purunenult. See asus Tallinna Linnamuuseumi hoidlas, kust liikus edasi Raidkivimuuseumi püsiekspositsiooni ja on seal kõigile huvilistele vaatamiseks väljas.
Pikemalt on temast kirjutanud Tiina Õun 1999. aastal ajakirjas «Teater. Muusika .Kino».