1795. aastal läks Marade abielu lõhki. Pärast seda vajus mees lõplikult põhja. Selle abielu kohta on öeldud, et suur kunstnik jäädvustas mehe nime, kes seda ise ei väärinud.
Elisabethil olid tekkinud uued romaanid kahe noore mehega. Juunis 1790 oli proua Elisabeth tutvunud endast viisteist aastat noorema prantsuse ohvitseri Henri Bouscaren de St. Marie’ga, ta ise oli siis 41-aastane. Sõprus selle mehega kestis peaaegu kuni Mara surmani. Säilinud on üle 45 Bouscareni kirja Marale.
Ometi valis Mara tema asemel hoopis teise, flötisti ja helilooja, kellest sai ühtlasi Mara impressaario, — Charles Florio. Koos temaga pöördus Mara tagasi Mandri-Euroopasse, esinedes Prantsusmaal, Saksamaal, Viinis. Goethe aga hakkas alles siis tõsiselt huvi tundma Mara saatuse vastu. Ja mitte lihtsalt tema kunsti, vaid rohkem selle vastu, kuidas ta oma leitud teed mööda edasi trügis. See oli kaasaelamine ühele täiesti erilisele ja huvitavale naisesaatusele.
1803. aasta hilissuvel asus Mara teele Venemaale. Reisiti läbi Königsbergi, Memeli (Klaipeda) ja Mitavi (Jelgava) Riiga. Riias andis ta neli kontserti.
Kodu rajamine külmale ja kaugele Venemaale
1804. aasta lõpul avanesid Elisabethile Peterburi salongide uksed. Mara laulis Aleksander I õukonnas, keiser tegi talle kingitusi. Järgmisel aastal esines ta kaks korda Moskvas. Ta oli ümbritsetud kingitud kullast ja kalliskividest, üksnes kliima tegi ta nukrameelseks.
1808. aasta kevadel suri Johann Baptist Mara, lõpuks oli madam Elisabeth vaba. Florio tahtis temaga abielluda, kuid lauljanna oli juba tunda saanud tema pillavat ja kõrki iseloomu ning teadis, et tegelikult oli temast üle kahekümne aasta noorem Florio huvitatud üksnes tema rahast. Ta andis korvi. Võib-olla oli see ka põhjus Moskvasse ümberasumiseks. Ta laskis Inglismaalt oma kapitali sinna üle kanda ja asus 1811. aastal Moskvasse, kus ostis endale maja ja linnalähedase maatüki ühes toreda maamajaga. Kõik olnuks ehk suurepärane, kui poleks tulnud sõda. 1812. aastal põles Moskvas tema maja, tema maakodu rüüstasid Napoleoni tragunid. Seesama Napoleon, kellele ta Versaille’s oli laulnud, sai Mara jaoks nüüd kõige kohutavamaks meheks. Ta oli kaotanud viiskümmend tuhat rubla. Mara sõitis Peterburi. Mõned tema sõbrad olid ümber asunud Tallinna ja tedagi kaasa kutsunud. Mara lahkus Peterburist ja lõplikult Floriost.
«Ma suren, kui ei laula ja laulan, kuni suren»
1815. aasta augustis saabus Elisabeth Mara Tallinna. Siin lootis ta olla lähemal Peterburile, kus tema rahaasju korraldati. Nii asus ta elama ilma teenijateta tagasihoidlikku korterisse Toompeal (praegu Lossiplats 6).
Sissetulekute hankimiseks avas ta siin omanimelise laulustuudio, kus õpetas kohaliku aadli lastele laulmist. Aastad läksid, tema majanduslik olukord ei paranenud, ja nii ta jäigi siia. Marast sai siinsete kunsti- ja muusikasõprade lemmik. Linna, kus elas «suur Mara», põikasid sisse nii mõnedki Venemaale sõitvad kuulsused. Mara ise sõbrunes peagi kohalike teatri- ja muusikainimestega. Siinsetest muusikutest oli tema suur austaja Oleviste organist ja Tallinna gümnaasiumi muusikaõpetaja Johann August Hagen, kelle asutatud Singverein’i juures oli Maragi tegev.
