Heidi Ruul: ood armukadedatele ja lihtsalt kadedatele

Heidi Ruul Foto: Erakogu

Ärkasin mina reede hommikul üles ja mõtlesin pikalt, mida oma päevaga ette võtta. Kohe kolme kohvi jagu mõtlesin. Siis tekkis idee: oleks õige armukade! Terve päev! Või võtaks asja ikka kohe korralikumalt ette ning oleks armukade lausa terve nädalavahetuse – reede, laupäeva JA pühapäeva?! Tõusev trend siiski ju ning kes siis ei tahaks moega kaasas käia? Mõeldud, tehtud!

Alustasin sellega kohe. Olin kade kõigi ja kõige peale, igal pool ja kogu aeg. Olin kade eriti edukate sugulaste ja sõprade peale, kuulsuste peale olin kade ja nende inimeste peale samuti, kes armukadedusel ja lihtsalt kadedusel kuidagi vahet teha oskavad.

Otsustasin, et olen kade ka kõigi nende inimeste peale, kes pealtnäha ideaalses suhtes on. Ja siis nende peale, kes suhtes pole. Loomulikult olin kade ka kõigi abielus või lahutatud sõprade, tuttavate ning võõraste peale. Kade, kade, kade!

Rikaste peale olin kade, vaeste peale. Füüsiliselt imelises vormis olevate inimeste peale olin ka kade ja selle jämeda soomlasest mammi peale, kes endale ilmselgelt liiga kitsad liibukad jalga oli ajanud… Ja viimase mehe peale, kes sellist vaadet iga jumala päev nautida saab! Toas viibides olin kade kõigi nende peale, kes parasjagu väljas olid ning ise väljas olles kadestasin inimesi, kes oma koduseinte vahel mõnulesid.

Kuna kadetsemiseks oli kolm pikka ööd ja päeva, siis otsustasin ka koduloomade ja mööbli peale kade olla. Diivanilaua peale olin pisut kade, sest pagan, ma tahan ka päev läbi lihtsalt ilus olla. Põrandalambi peale olin ka natukene kade, sest mõnikord tahaks end hetkeks lihtsalt nupust välja lülitada ning vahelduseks puhata. Ja padja peale olin kade, sest kohe üldse ei tahtnud ju tegelikult ennast hommikuti voodist välja ajada… Diivani peale oleksin ka ilmselt kade olnud, kui mul oleks mees, kes viimase peal rohkem aega veedaks kui minu enda peal…

Armukade olin ka ja teate, kui hea see oli?! Otsustasin kohe peale esimest katsetamist, et armukade olen suisa igal võimalusel ja kui võimalusi iseenesest ei teki, siis küll ma juba mõne leiutan (manuaalis oli kirjas, et nii see käibki). Aasta parim otsus! Iga armukadeduse laine oli justkui mõnus pang külma vett piki nägu  – ma pole end pikalt nii elusa ja värskena tundnud! Nagu päriselt – tõeliselt nauditav! Nüüd ma täiesti mõistan, miks see nii populaarne on!

Kuna armukadedus oli nii pagana positiivne ja sõltuvust tekitav emotsioon, siis otsustasin selle pühapäeval uuele tasemele viia – ma ei leppinud enam ainult omakeskis kadestamisega, vaid hakkasin uusi ning kadedaid mõttekaaslasi otsima (sest kõik peavad ju proovima, kui vapustavalt hea on armukade olla). Kuna naistel on kombeks karjakesi isegi tualettruumi külastada, siis võiks ju ka karjas kadestada! Kuidagi palju mõnusam ja tugevam on kohe. Tiimitöö siiski!

Olengi nüüd vist maailma suurim kadeduse ja armukadeduse entusiast! Edaspidi hakkan ilmselt inimestelt paluma, et nad mind pidevalt armukadedaks või vähemasti lihtsalt natukene kadedaks ajaksid. Sõbranna arvab, et olen lolliks läinud ja kui ma nüüdsest pidevalt armukadetsen, siis olen ma üks poolpsühhost omandihimuline masohhist. Nüüd pean tema peale ka kade olema, sest ta on ilmselgelt üks mõtlemisvõimeline ja ilus inimene, kes suudab kadedusel ja armukadedusel ning asjalikel mõtetel ja lauslollusel mängleva kergusega vahet teha.